Kuna me olime San Gil’i jõudnud mõni tund peale keskpäeva, siis ei olnud meil muud suurt valikut kui uurida järgmiste päevade tegevuste kohta infot ja linna peal kolada. Minu tungival soovil sai see sihtkoht lisatud reisi marsruudile, kuna mul on mingil veidral põhjusel nõrkus raftingu vastu. Alati kuhugi reisides olen ma püüdnud lähedusest leida võimalusi sellega tegelemiseks. Eelmine aasta sai ka USAs sõidetud sadu miile maha, et Mehhiko piiri ääres Big Bendi rahvuspargis Rio Grande jõel raftida. Kohale jõudes pidime siiski tõdema, et suur majanduslangus ei ole jätnud puudutamata ka Rio Grandet ja sellest on järel Rio Peqenia (väike hisp.k.). Ma arvan, et Pedja jõel oleks ka saanud rohkem rallida kui sellel jõel. Aga iseenesest oli see rahvuspark äge- kuigi tava-ameeriklane ei tõstaks sinna eluilmaski jalga kui teda just rahvuslik õhuvägi ei saadaks.
Esialgne plaan oli paika panna paragliding ja siis alles rafting, kuna tundus, et paragliding sõltub rohkem ilmastikutingimustest. Tegelikkuses tuli välja, et rafting on sama palju ilmastikust sõltuv, sest ohtlikkus on otseses seoses veetasemega. No muidugi selle peale oleks võind ka ise tulla, aga kuna Eestis jõgede veetase ei muutu tundidega, siis on meile see andestatav. Samuti peab olema kriitiline mass huvilisi: üksinda ei ole mõtet suures kummipaadis vehkida. Lubasin oma abikaasale, et valgetele vetele (tasemega üle 3)ei lähe ja Küllikesele sai ka lubatud sellist pigem nautlevat kulgemist. Kuigi Rafting Colombia (firma, mille olime välja valinud) koduleht (http://www.colombiarafting.com/rafting/fonce/index.shtml) lubas erinevaid trippe ja tasemeid, selgus siiski kohapeal uurimas käies, et lootust on saada kas kõige lihtsamale või siis kõige raskemale, sest vahepealsetele variantidele on üsna vähe huvilisi. Turistid pidavat eelistama kõige raskemat, millele enamasti ükski kolumbialane minna ei söanda. Vaatasime ka tutvustavaid videosid. Küllike lõpuks arvas, et see peretripp jääb meile lahjaks. Tema loogika oli, et kuna me oleme turistid, ujuda oskame ja üldfüüsilisele ei saa ka midagi ette heita, siis läheme ikkagi valgetele vetele. Kuna kummalgi kindlustust ei olnud, siis oleks ikka odavam surma saada kui pikalt vegeteerima jääda. Kuna paraglidingu firma ei olnud reageerinud meie meilile, siis otsustasime alustada raftimisega. Järgmiseks päevaks , 13.juuniks, kella üheksaks pidi selguma, kas jõgi meid vastu võtab ja kas piisav punt huvilisi kokku saadakse. Nagu lubatud, kell 9 saime rohelise tule. 10.30 pidime valmis olema. Jõudsime esimestena (vaatamata sellele, et hilinesime 5 minutit). Pidime andma allkirja ka ühele vormile, kus oli kirjas:
• Oleme teadlikud, et see on ohtlik ja võib lõppeda surma või vigastustega
• Surma ja vigastuste korral on vastutus meil endil ja neid kohtusse kaevata ei tohi (huvitav, kas mõni surnu on neid eelnevalt kohtusse kaevanud?)
• Nõustun ujuma kaldale kui peaksin vette kukkuma
• Nõustun ujuma kaldale kui paat ümber läheb
• Nõustun ujuma kaldale kui mul kästakse lahkuda paadist (ma ei julgenud uurida, millisel hetkel on neil õigus mind paadist lahkuma sundida).
Kui allkirjad olid antud ja raha makstud jäime suure põnevusega ootama ülejäänut reisiseltskonda. Selguse hetke ei tulnud kaua oodata- olime meie ja 5 meest. 2 tuli küll loovutada kajakikoolitusele. Seega olime meie ja 3 meest: üks suur egiptlane Ali ja kaks väiksemat kasvu kutti (üks kolumbialane Küllikese kodulinnast kel nimeks Paul ja üks ameeriklane Keith. Alguses me arvasime, et Paul on sakslane- no välimus ja nimi ei läinud absoluutselt kokku kolumbialasega, aga selgus siiski, et tegemist pesuehtsa kohalikuga. Nähes seda reisiseltskonda mõtlesin: „Kurat, täna uppuda küll ei tasu, sest päästmine on iga uppuja enda mure. Neist poistest küll ei ole minusuguse vaala paati vinnamisel suurt tolku!“ Isegi instruktor oli na nääpsuke poiss- vast 45 kilo koos kirssadega annaks kokku. Küllike sattus suure egiptlase külje alla istuma- tundub, et tema šansid on suuremad elusalt lõppu jõuda.
Enne kui meid jõe peale lasti toimus korralik instrueerimine. Seda infot oli ikka päris palju ja me Küllikesega kartsime, et pool infost unub enne kui paati istume. Pilt Küllikesest on väga kõnekas.(ma lisan siia pildi hiljem)
Selgus, et kogu tee on meid saatmas päästekajak+ lisaks saab appi tulla kajakiga liiklev fotograaf (tema olime me 60 000 eest palganud- see kulu jagunes nende vahel, kes pilte tahtsid saada.) Instruktsioon oli põhjalik, alustades sellest, kuidas toimida, kui oled paadist välja pudenenud või mida teha siis kui kaaslane on otsustanud ootamatult paadist lahkuda. Kõige olulisem oli meeles pidada seda, et jalad tuleb veepinnal hoida, et mitte vigastada end kivide vastu, mille pihta sind jõevool põrgatada üritab. Ka seda, et kui keerisesse satud ja jõevool sind alla neelab, siis tuleb olla võimalikult kerakujuline ja loota, et mingi aja pärast sind uuesti välja sülitatakse. Selleks, et asi ikka puust ja punaseks teha, tuli ühel meist paadist vabatahtlikult lahkuda, et teised saaks harjutada päästmist. Mina keeldusin see olemast- kurat, ma olin 125 000 COPi maksnud ja jube mage oleks olnud kohe alguses ära uppuda. Tegin ettepaneku, et kõige väiksem peab uppujat mängima. Õnneks ei karanud minu kõrval istuv kutt vette vaid egiptlase kõrval istuv ameeriklane Keith. Egiptlasele oli see operatsioon nagu nohu ja vajadusel oleks ta kuti välja ka väänanud.
Kui instruktor oli veendunud, et me ei ole enam ohtliku ei endale ega kaasreisijatele, lasi ta paadi allavoolu liikuma. Alguses pidid kärestikud olema 1.-2. tase- no ma ei tea… kui see vahutav vool on esimese taseme oma, siis kas eesti jõgedel ongi üldse mingit taset võimalik omistada?!
Kohe sõidu alguses hakkas ka vihma tibama- sellel tegelikult mingit vahet polnudki, sest pärast esimest kärestikku olime me kõik ligumärjad. Sõudma pidime me vaid kärestikes ja kui asi väga ohtlikuks läks, siis kamandati meid paati (selgituseks: muidu istutakse paadi serva peal ja paadi külge ei ole ka millegiga kinnitatud). Alguses kippus ikka unuma, et kui paati sisse istud, siis tuleb ka päästeköiest kinni hoida. Sõit oligi põhimõtteliselt kärestikust kärestikku, vaheldumas vaid raskusaste (3-5 vahel) ja vahepeal oli ka minut-paar hingetõmbe aega. Neil vähestel rahulikemal hetkedel pakuti ka vett juua- ma saaks aru, kui konjakit oleks närvide rahustuseks pakutud, aga vesi oli küll liiast- eriti arvestades, et iga kord kui me kärestikku sõitsime ja nii kui karjuda üritasin, oli suu vett täis. Kõige ohtlikum oli keeriseisse sattuda. Enamus ajast õnnestus siiski neid vältida- mitte, et see vähem hirmus oleks olnud. Päris õudne oli keerise ääre peal sõita ja vaadata kuidas vesi suurde musta auku kaob. Ükskord siiski leidsime ka endid sellest august. Tükk aega seisime ühe koha pealt nagu kärbsed liimipaberil, ümberringi vesi möllamas ja kohisemas, kuniks jõgi meid välja sülitas nagu näritud nätsu. Kuna ta tegi seda sellise pauguga, siis hüppasime paadis ringi nagu vastvalminud popkorn. Minu ees istunud Paul läks selle hüppamisega liiga hoogu ja üks hetk ta kadunud oligi. Õnneks ei lõpetanud ta siiski mitte vees vaid teises paadi otsas rippudes üle ääre nagu märg kalts. Kui kriitiline hetk läbi oli, siis sai ta oma kohale naasta ning aeru sai ka tagasi, mille päästekajak veest välja oli värskelt õngitsenud. Väheke kahvatuvõitu ta esialgu oli, aga kellelgi ei olnud aega ta kätt hoida, sest ees terendas juba uus kärestik.
Kui 5-taseme kärestik paistis, siis selgus, et jõgi on tõusnud ohtlikult kõrgele ning 5nda taseme kärestikust on saanud 6. tase. Sinna sisse sööstmiseks puudus meil aga varustus ja oskused. Samuti ei olnud firmal litsentsi selleks, et 6-taseme raftingu trippe korraldada. Ma leidsin ühe laheda selgituse Wikipediast 6. taseme raftingu kohta: Successful completion of a Class 6 rapid without serious injury or death is widely considered to be a matter of great luck or extreme skill and is considered by some as a suicidal venture. Suitsiidi kalduvustega meil kedagi ei olnud ja nii meil tuli 100 m mööda rannakive turnida. Paat sikutati ka ranna äärest kaasa. Pärast seda oligi veel paar kärestikku jäänud ja sõit oligi läbi. Ja nagu ikka tüüpilisele eestlasele kohaselt: alguses ei saa vedama ja siis ei saa pidama. Me ei suutnud Küllikesega uskuda, et 3 tundi oligi möödas sellest hetkest kui sai paati istutud. Karta on, et loota võib, et pärast seda trippi on ka Küllike raftingu usku pööratud.
Kaldal ootas meid buss ja väike kehakinnitus, mis koosnes puuviljadest ja kohalikest snäkkidest. Ma ei saa aru kuidas inimesed suudavad juustu moosiga süüa- samas aga meie verivorst on nii mõnegi jaoks "very worst".
Ühesõnaga: kui te peaks San Gili sattuma, siis suurim patt, mis te teha saate on see, kui te ei proovi raftingut. Muidugi on peale selle veel hulganisti atraktsioone, kus saab oma julgust ja oskusi proovile panna: mägijalgratastega sõit, kosest köiega alla laskumine, benju hüpe jõkke, kajakiga saab sõita ja hüdrospeed ja veel palju muud. Tegevust jätkuks seal kindlasti terveks nädalaks.
Ma ei hakka siia väga mingeid pilte lisama, sest Küllike tegi ühe superlaheda slaidishow. Kui ma seda oma 3-aastasele pojale näitasin, siis kui varem oli ta lemmikuks youtube'ist rallivideosid ning traktorite ja koppade videosid, siis nüüd nõuab ta ka sekka tädi Küllikese videosid näha. Siin see on: http://www.youtube.com/watch?v=hi8wU1BMAMM
No comments:
Post a Comment