Järgmisel hommikul kell viis andis äratus stardipaugu. Asjad kokkupakitud ja sihiks San Gil. Kui tavaliselt me teame täpselt kuidas ja mis kell me liigume, siis esimest korda polnud meil õrna aimugi, mis meist saab. Olime vaid lugenud, et Bucamaranga suunal (San Gil jääb tee peale) peaks väljuma palju busse. Terminal aga, kust need bussid väljuvad, asus meie suhtes teises linna otsas. See tähendas, et me oleks pidanud hommikuse tipptunni ajal liiklema umbes 2 tundi, et siis bussiga tagasi sama teed tulla. Netist vaadates olid piletihinnad 50 000 COPi kanti. Ühe võimalusena pakkus Eve välja, et mõni buss kindlasti peatub ka Puerto del Northe juures, mis asus linnapiiril ja meile palju sobivamas otsas. Mulle tundus see skeem kuidagi kahtlasena, aga kuna ma olin vähemuses, siis ei hakanud sõrgu väga vastu ajama ja otsustasime õnne proovida. Ma usun, et kõik Bucamarangasse suunduvad bussid sõidavadki sealt mööda- konks on aga selles, et kui buss on juba täis, siis ei ole seal peatumisel mõtet ja vuravad peatumata mööda. Samuti ei ole seal mitte bussijaam, et lähed ostad putkast pileti ja ronid bussi vaid väimuse järgi suvaline sillaalune. Mujal maailmas olen ma kohanud nö restoranide sisseviskajaid. Siin Colombias on aga bussidesse sisseviskajad. Nad karjuvad peatustes sihtkohtade nimesid ja kui mõni inimene paistab sellise moega nagu tal poleks midagi selle vastu, et teha paar kiiremat ringi bussiga, siis on nad tal kallal nagu hagijad. Bussifirmasid on siin mustmiljon ja igal firmal omad sisseviskajad. See oli päris naljakas kui me trepist alla astusime ja nende silmapiirile ilmusime- kõik hakkasid korraga karjuma- me ei suutnud mitte ainsamatki sihtkohta eristada. Nähes meie suht juhmi pilku karjusid nad igaks juhuks veel kõvemini. Me olime esialgu äraootaval seisukohal- no kaua nad ikka kooris karjuda jäksavad? Mingi aja pärast hakkasidki ükshaaval küsima, kuhu me minna tahame ja nii kui see ei klappinud nende müüdava sihtkohaga, kaotasid nad meie vastu huvi. Lõpuks siiski kohtus nõudlus pakkumisega. Firmasid oli 2, kes sinna lähevad ja ka Puerto del Northis peatuvad. Ühega neist tegime siis diili, otsustavaks sai asjaolu, et tema esindataval firmal oli suur buss. Pilet maksis 35 000COPi/in. Pool tundi ootamist ja selgus, et buss, millele piletid olime ostnud, on avarii teinud. Positiivne oli see, et ta oli avarii teinud enne seda kui me peale olime saanud negatiivne oli see, et meil olid piletid bussile, mille väljumisaeg on segane, sest hommikumäsus asendusbussi ootamine võib päris palju aega võtta. Meile pakuti varianti, et kas ootame asendusbussi, või vahetame oma pileti teise firma bussi vastu. Minu soov oli minema saada. Sel hetkel mind ei morjendanud, et selle teise firma buss tundus vaid nõksa suurem kui kilukarp olevat. Tegelikult oli seal bussis jalaruumi sama palju kui suureski bussis. Ja sõidukiirusele ei saanud ka midagi ette heita. Kui buss juba San Gili poole vuras (õigemini sarnanes see liikumisviis pigem madallennule), siis tuli Küllikesele meelde, et oli selle bussifirma kohta arvustusi lugenud, mis ei olnud just positiivsusest pakatavad. Nimelt olla selle firma bussid kurikuulsad oma kihutamise poolest. Mägedes möödusid kiirusepiirangud 50, 40 ja 30 nii kiiresti, et vaevu oli võimalik näha, mis number seal peal oli. Küllike pakkus, et äkki on need märgid numbrite õppimise eesmärgil seal tee ääres. Bussi ei takistanud vallid, ei kraav, ka mitte märgid „eriti ohtlik ala“ ja „möödasõidu keeld“ ega ka mitte ropsivad inimesed. Iga kord kui bussijuhi käest kilekotti küsiti vaatas ta tahavaatepeeglist meie poole lootuses, et kas seekord siis on gringod need, kes oksendavad. Mulle tundus, et mingil hetkel tekkis tal lausa sportlik huvi selle vasta kas suudab meist natuke sisemist ilu välja pigistada või mitte ja litsus aga gaasi. Vaatamata sellele, et 6 tundi ameerikamägedel sõitmine ei ole just mu lemmikajaviide, pidime me talle pettumuse valmistama. Tegelikult oli hommikune menüügi selle järgi valitud, et mida oleks lihtsam välja oksendada.
Kohale jõudsime me kõigele vaatamata ja endalegi üllatusena ei põhjustanud me buss ühtegi avariid- võimalusi oli selleks olnud rohkem kui üks, sest minu jaoks oli kogu see tee olnud üks lõpmatu pime kurv. Erinevalt siiski Serbia mägiteedest ei tulnud mul karta, et mingi osa teest on kuristikust alla kapanud, sest juuniks peaks olema ikka enamus mudavoole olema oma töö teinud ja usinad teetöölised ka lappimist vajavad kohad parandanud.
San Gil’iis oli meil majutus Sam’s VIP Hostelis bookitud. See on üks väike seljakotireisijate peatuskoht kohe keskväljaku ääres. Koht oli viisakas ja puhas ning maksis 50 000COPi/tuba. Üks tähtis osa kogumuljest on ka asukatel, kes sinuga samal ajal seal peatuvad. Meil läks seltskond ajaga järjest paremaks, nii, et lõpuks oli täitsa kahju lahkuda. Eriti eredalt jäi meelde tüüp, kelle kodukoht USA pinnal, Mehhiko piiri ääres. Väga palju Lõuna-Ameerikas ringireisinud ja pidas üldiselt Mehhiko piiriala palju ohtlikumaks kui Colombiat. Teda on 6 korda röövitud politsei!!! poolt (kuigi seal pidid just pätid vormis olema- ükski elu armastav seadusesilm seal ei konda). Mitte et nüüd Colombia politsei ja sõjavägi hiilgaks just oma auväärt liikmeskonna poolest- nimelt olla USA andnud korraliku nutsu, et Colombial oleks vahendeid võitlemaks FARCi vastu. Tulemuseks oli see, et raha oli nii palju, et palgati kõiksugu karvaseid ja sulelisi- nii kriminaale kui FARCi liikmeid. Erinevus rikastab:)
No comments:
Post a Comment