Kuna me olime San Gil’i jõudnud mõni tund peale keskpäeva, siis ei olnud meil muud suurt valikut kui uurida järgmiste päevade tegevuste kohta infot ja linna peal kolada. Minu tungival soovil sai see sihtkoht lisatud reisi marsruudile, kuna mul on mingil veidral põhjusel nõrkus raftingu vastu. Alati kuhugi reisides olen ma püüdnud lähedusest leida võimalusi sellega tegelemiseks. Eelmine aasta sai ka USAs sõidetud sadu miile maha, et Mehhiko piiri ääres Big Bendi rahvuspargis Rio Grande jõel raftida. Kohale jõudes pidime siiski tõdema, et suur majanduslangus ei ole jätnud puudutamata ka Rio Grandet ja sellest on järel Rio Peqenia (väike hisp.k.). Ma arvan, et Pedja jõel oleks ka saanud rohkem rallida kui sellel jõel. Aga iseenesest oli see rahvuspark äge- kuigi tava-ameeriklane ei tõstaks sinna eluilmaski jalga kui teda just rahvuslik õhuvägi ei saadaks.
Esialgne plaan oli paika panna paragliding ja siis alles rafting, kuna tundus, et paragliding sõltub rohkem ilmastikutingimustest. Tegelikkuses tuli välja, et rafting on sama palju ilmastikust sõltuv, sest ohtlikkus on otseses seoses veetasemega. No muidugi selle peale oleks võind ka ise tulla, aga kuna Eestis jõgede veetase ei muutu tundidega, siis on meile see andestatav. Samuti peab olema kriitiline mass huvilisi: üksinda ei ole mõtet suures kummipaadis vehkida. Lubasin oma abikaasale, et valgetele vetele (tasemega üle 3)ei lähe ja Küllikesele sai ka lubatud sellist pigem nautlevat kulgemist. Kuigi Rafting Colombia (firma, mille olime välja valinud) koduleht (http://www.colombiarafting.com/rafting/fonce/index.shtml) lubas erinevaid trippe ja tasemeid, selgus siiski kohapeal uurimas käies, et lootust on saada kas kõige lihtsamale või siis kõige raskemale, sest vahepealsetele variantidele on üsna vähe huvilisi. Turistid pidavat eelistama kõige raskemat, millele enamasti ükski kolumbialane minna ei söanda. Vaatasime ka tutvustavaid videosid. Küllike lõpuks arvas, et see peretripp jääb meile lahjaks. Tema loogika oli, et kuna me oleme turistid, ujuda oskame ja üldfüüsilisele ei saa ka midagi ette heita, siis läheme ikkagi valgetele vetele. Kuna kummalgi kindlustust ei olnud, siis oleks ikka odavam surma saada kui pikalt vegeteerima jääda. Kuna paraglidingu firma ei olnud reageerinud meie meilile, siis otsustasime alustada raftimisega. Järgmiseks päevaks , 13.juuniks, kella üheksaks pidi selguma, kas jõgi meid vastu võtab ja kas piisav punt huvilisi kokku saadakse. Nagu lubatud, kell 9 saime rohelise tule. 10.30 pidime valmis olema. Jõudsime esimestena (vaatamata sellele, et hilinesime 5 minutit). Pidime andma allkirja ka ühele vormile, kus oli kirjas:
• Oleme teadlikud, et see on ohtlik ja võib lõppeda surma või vigastustega
• Surma ja vigastuste korral on vastutus meil endil ja neid kohtusse kaevata ei tohi (huvitav, kas mõni surnu on neid eelnevalt kohtusse kaevanud?)
• Nõustun ujuma kaldale kui peaksin vette kukkuma
• Nõustun ujuma kaldale kui paat ümber läheb
• Nõustun ujuma kaldale kui mul kästakse lahkuda paadist (ma ei julgenud uurida, millisel hetkel on neil õigus mind paadist lahkuma sundida).
Kui allkirjad olid antud ja raha makstud jäime suure põnevusega ootama ülejäänut reisiseltskonda. Selguse hetke ei tulnud kaua oodata- olime meie ja 5 meest. 2 tuli küll loovutada kajakikoolitusele. Seega olime meie ja 3 meest: üks suur egiptlane Ali ja kaks väiksemat kasvu kutti (üks kolumbialane Küllikese kodulinnast kel nimeks Paul ja üks ameeriklane Keith. Alguses me arvasime, et Paul on sakslane- no välimus ja nimi ei läinud absoluutselt kokku kolumbialasega, aga selgus siiski, et tegemist pesuehtsa kohalikuga. Nähes seda reisiseltskonda mõtlesin: „Kurat, täna uppuda küll ei tasu, sest päästmine on iga uppuja enda mure. Neist poistest küll ei ole minusuguse vaala paati vinnamisel suurt tolku!“ Isegi instruktor oli na nääpsuke poiss- vast 45 kilo koos kirssadega annaks kokku. Küllike sattus suure egiptlase külje alla istuma- tundub, et tema šansid on suuremad elusalt lõppu jõuda.
Enne kui meid jõe peale lasti toimus korralik instrueerimine. Seda infot oli ikka päris palju ja me Küllikesega kartsime, et pool infost unub enne kui paati istume. Pilt Küllikesest on väga kõnekas.(ma lisan siia pildi hiljem)
Selgus, et kogu tee on meid saatmas päästekajak+ lisaks saab appi tulla kajakiga liiklev fotograaf (tema olime me 60 000 eest palganud- see kulu jagunes nende vahel, kes pilte tahtsid saada.) Instruktsioon oli põhjalik, alustades sellest, kuidas toimida, kui oled paadist välja pudenenud või mida teha siis kui kaaslane on otsustanud ootamatult paadist lahkuda. Kõige olulisem oli meeles pidada seda, et jalad tuleb veepinnal hoida, et mitte vigastada end kivide vastu, mille pihta sind jõevool põrgatada üritab. Ka seda, et kui keerisesse satud ja jõevool sind alla neelab, siis tuleb olla võimalikult kerakujuline ja loota, et mingi aja pärast sind uuesti välja sülitatakse. Selleks, et asi ikka puust ja punaseks teha, tuli ühel meist paadist vabatahtlikult lahkuda, et teised saaks harjutada päästmist. Mina keeldusin see olemast- kurat, ma olin 125 000 COPi maksnud ja jube mage oleks olnud kohe alguses ära uppuda. Tegin ettepaneku, et kõige väiksem peab uppujat mängima. Õnneks ei karanud minu kõrval istuv kutt vette vaid egiptlase kõrval istuv ameeriklane Keith. Egiptlasele oli see operatsioon nagu nohu ja vajadusel oleks ta kuti välja ka väänanud.
Kui instruktor oli veendunud, et me ei ole enam ohtliku ei endale ega kaasreisijatele, lasi ta paadi allavoolu liikuma. Alguses pidid kärestikud olema 1.-2. tase- no ma ei tea… kui see vahutav vool on esimese taseme oma, siis kas eesti jõgedel ongi üldse mingit taset võimalik omistada?!
Kohe sõidu alguses hakkas ka vihma tibama- sellel tegelikult mingit vahet polnudki, sest pärast esimest kärestikku olime me kõik ligumärjad. Sõudma pidime me vaid kärestikes ja kui asi väga ohtlikuks läks, siis kamandati meid paati (selgituseks: muidu istutakse paadi serva peal ja paadi külge ei ole ka millegiga kinnitatud). Alguses kippus ikka unuma, et kui paati sisse istud, siis tuleb ka päästeköiest kinni hoida. Sõit oligi põhimõtteliselt kärestikust kärestikku, vaheldumas vaid raskusaste (3-5 vahel) ja vahepeal oli ka minut-paar hingetõmbe aega. Neil vähestel rahulikemal hetkedel pakuti ka vett juua- ma saaks aru, kui konjakit oleks närvide rahustuseks pakutud, aga vesi oli küll liiast- eriti arvestades, et iga kord kui me kärestikku sõitsime ja nii kui karjuda üritasin, oli suu vett täis. Kõige ohtlikum oli keeriseisse sattuda. Enamus ajast õnnestus siiski neid vältida- mitte, et see vähem hirmus oleks olnud. Päris õudne oli keerise ääre peal sõita ja vaadata kuidas vesi suurde musta auku kaob. Ükskord siiski leidsime ka endid sellest august. Tükk aega seisime ühe koha pealt nagu kärbsed liimipaberil, ümberringi vesi möllamas ja kohisemas, kuniks jõgi meid välja sülitas nagu näritud nätsu. Kuna ta tegi seda sellise pauguga, siis hüppasime paadis ringi nagu vastvalminud popkorn. Minu ees istunud Paul läks selle hüppamisega liiga hoogu ja üks hetk ta kadunud oligi. Õnneks ei lõpetanud ta siiski mitte vees vaid teises paadi otsas rippudes üle ääre nagu märg kalts. Kui kriitiline hetk läbi oli, siis sai ta oma kohale naasta ning aeru sai ka tagasi, mille päästekajak veest välja oli värskelt õngitsenud. Väheke kahvatuvõitu ta esialgu oli, aga kellelgi ei olnud aega ta kätt hoida, sest ees terendas juba uus kärestik.
Kui 5-taseme kärestik paistis, siis selgus, et jõgi on tõusnud ohtlikult kõrgele ning 5nda taseme kärestikust on saanud 6. tase. Sinna sisse sööstmiseks puudus meil aga varustus ja oskused. Samuti ei olnud firmal litsentsi selleks, et 6-taseme raftingu trippe korraldada. Ma leidsin ühe laheda selgituse Wikipediast 6. taseme raftingu kohta: Successful completion of a Class 6 rapid without serious injury or death is widely considered to be a matter of great luck or extreme skill and is considered by some as a suicidal venture. Suitsiidi kalduvustega meil kedagi ei olnud ja nii meil tuli 100 m mööda rannakive turnida. Paat sikutati ka ranna äärest kaasa. Pärast seda oligi veel paar kärestikku jäänud ja sõit oligi läbi. Ja nagu ikka tüüpilisele eestlasele kohaselt: alguses ei saa vedama ja siis ei saa pidama. Me ei suutnud Küllikesega uskuda, et 3 tundi oligi möödas sellest hetkest kui sai paati istutud. Karta on, et loota võib, et pärast seda trippi on ka Küllike raftingu usku pööratud.
Kaldal ootas meid buss ja väike kehakinnitus, mis koosnes puuviljadest ja kohalikest snäkkidest. Ma ei saa aru kuidas inimesed suudavad juustu moosiga süüa- samas aga meie verivorst on nii mõnegi jaoks "very worst".
Ühesõnaga: kui te peaks San Gili sattuma, siis suurim patt, mis te teha saate on see, kui te ei proovi raftingut. Muidugi on peale selle veel hulganisti atraktsioone, kus saab oma julgust ja oskusi proovile panna: mägijalgratastega sõit, kosest köiega alla laskumine, benju hüpe jõkke, kajakiga saab sõita ja hüdrospeed ja veel palju muud. Tegevust jätkuks seal kindlasti terveks nädalaks.
Ma ei hakka siia väga mingeid pilte lisama, sest Küllike tegi ühe superlaheda slaidishow. Kui ma seda oma 3-aastasele pojale näitasin, siis kui varem oli ta lemmikuks youtube'ist rallivideosid ning traktorite ja koppade videosid, siis nüüd nõuab ta ka sekka tädi Küllikese videosid näha. Siin see on: http://www.youtube.com/watch?v=hi8wU1BMAMM
Friday, December 14, 2012
Wednesday, June 27, 2012
Madallend San Gili
Järgmisel hommikul kell viis andis äratus stardipaugu. Asjad kokkupakitud ja sihiks San Gil. Kui tavaliselt me teame täpselt kuidas ja mis kell me liigume, siis esimest korda polnud meil õrna aimugi, mis meist saab. Olime vaid lugenud, et Bucamaranga suunal (San Gil jääb tee peale) peaks väljuma palju busse. Terminal aga, kust need bussid väljuvad, asus meie suhtes teises linna otsas. See tähendas, et me oleks pidanud hommikuse tipptunni ajal liiklema umbes 2 tundi, et siis bussiga tagasi sama teed tulla. Netist vaadates olid piletihinnad 50 000 COPi kanti. Ühe võimalusena pakkus Eve välja, et mõni buss kindlasti peatub ka Puerto del Northe juures, mis asus linnapiiril ja meile palju sobivamas otsas. Mulle tundus see skeem kuidagi kahtlasena, aga kuna ma olin vähemuses, siis ei hakanud sõrgu väga vastu ajama ja otsustasime õnne proovida. Ma usun, et kõik Bucamarangasse suunduvad bussid sõidavadki sealt mööda- konks on aga selles, et kui buss on juba täis, siis ei ole seal peatumisel mõtet ja vuravad peatumata mööda. Samuti ei ole seal mitte bussijaam, et lähed ostad putkast pileti ja ronid bussi vaid väimuse järgi suvaline sillaalune. Mujal maailmas olen ma kohanud nö restoranide sisseviskajaid. Siin Colombias on aga bussidesse sisseviskajad. Nad karjuvad peatustes sihtkohtade nimesid ja kui mõni inimene paistab sellise moega nagu tal poleks midagi selle vastu, et teha paar kiiremat ringi bussiga, siis on nad tal kallal nagu hagijad. Bussifirmasid on siin mustmiljon ja igal firmal omad sisseviskajad. See oli päris naljakas kui me trepist alla astusime ja nende silmapiirile ilmusime- kõik hakkasid korraga karjuma- me ei suutnud mitte ainsamatki sihtkohta eristada. Nähes meie suht juhmi pilku karjusid nad igaks juhuks veel kõvemini. Me olime esialgu äraootaval seisukohal- no kaua nad ikka kooris karjuda jäksavad? Mingi aja pärast hakkasidki ükshaaval küsima, kuhu me minna tahame ja nii kui see ei klappinud nende müüdava sihtkohaga, kaotasid nad meie vastu huvi. Lõpuks siiski kohtus nõudlus pakkumisega. Firmasid oli 2, kes sinna lähevad ja ka Puerto del Northis peatuvad. Ühega neist tegime siis diili, otsustavaks sai asjaolu, et tema esindataval firmal oli suur buss. Pilet maksis 35 000COPi/in. Pool tundi ootamist ja selgus, et buss, millele piletid olime ostnud, on avarii teinud. Positiivne oli see, et ta oli avarii teinud enne seda kui me peale olime saanud negatiivne oli see, et meil olid piletid bussile, mille väljumisaeg on segane, sest hommikumäsus asendusbussi ootamine võib päris palju aega võtta. Meile pakuti varianti, et kas ootame asendusbussi, või vahetame oma pileti teise firma bussi vastu. Minu soov oli minema saada. Sel hetkel mind ei morjendanud, et selle teise firma buss tundus vaid nõksa suurem kui kilukarp olevat. Tegelikult oli seal bussis jalaruumi sama palju kui suureski bussis. Ja sõidukiirusele ei saanud ka midagi ette heita. Kui buss juba San Gili poole vuras (õigemini sarnanes see liikumisviis pigem madallennule), siis tuli Küllikesele meelde, et oli selle bussifirma kohta arvustusi lugenud, mis ei olnud just positiivsusest pakatavad. Nimelt olla selle firma bussid kurikuulsad oma kihutamise poolest. Mägedes möödusid kiirusepiirangud 50, 40 ja 30 nii kiiresti, et vaevu oli võimalik näha, mis number seal peal oli. Küllike pakkus, et äkki on need märgid numbrite õppimise eesmärgil seal tee ääres. Bussi ei takistanud vallid, ei kraav, ka mitte märgid „eriti ohtlik ala“ ja „möödasõidu keeld“ ega ka mitte ropsivad inimesed. Iga kord kui bussijuhi käest kilekotti küsiti vaatas ta tahavaatepeeglist meie poole lootuses, et kas seekord siis on gringod need, kes oksendavad. Mulle tundus, et mingil hetkel tekkis tal lausa sportlik huvi selle vasta kas suudab meist natuke sisemist ilu välja pigistada või mitte ja litsus aga gaasi. Vaatamata sellele, et 6 tundi ameerikamägedel sõitmine ei ole just mu lemmikajaviide, pidime me talle pettumuse valmistama. Tegelikult oli hommikune menüügi selle järgi valitud, et mida oleks lihtsam välja oksendada.
Kohale jõudsime me kõigele vaatamata ja endalegi üllatusena ei põhjustanud me buss ühtegi avariid- võimalusi oli selleks olnud rohkem kui üks, sest minu jaoks oli kogu see tee olnud üks lõpmatu pime kurv. Erinevalt siiski Serbia mägiteedest ei tulnud mul karta, et mingi osa teest on kuristikust alla kapanud, sest juuniks peaks olema ikka enamus mudavoole olema oma töö teinud ja usinad teetöölised ka lappimist vajavad kohad parandanud.
San Gil’iis oli meil majutus Sam’s VIP Hostelis bookitud. See on üks väike seljakotireisijate peatuskoht kohe keskväljaku ääres. Koht oli viisakas ja puhas ning maksis 50 000COPi/tuba. Üks tähtis osa kogumuljest on ka asukatel, kes sinuga samal ajal seal peatuvad. Meil läks seltskond ajaga järjest paremaks, nii, et lõpuks oli täitsa kahju lahkuda. Eriti eredalt jäi meelde tüüp, kelle kodukoht USA pinnal, Mehhiko piiri ääres. Väga palju Lõuna-Ameerikas ringireisinud ja pidas üldiselt Mehhiko piiriala palju ohtlikumaks kui Colombiat. Teda on 6 korda röövitud politsei!!! poolt (kuigi seal pidid just pätid vormis olema- ükski elu armastav seadusesilm seal ei konda). Mitte et nüüd Colombia politsei ja sõjavägi hiilgaks just oma auväärt liikmeskonna poolest- nimelt olla USA andnud korraliku nutsu, et Colombial oleks vahendeid võitlemaks FARCi vastu. Tulemuseks oli see, et raha oli nii palju, et palgati kõiksugu karvaseid ja sulelisi- nii kriminaale kui FARCi liikmeid. Erinevus rikastab:)
Kohale jõudsime me kõigele vaatamata ja endalegi üllatusena ei põhjustanud me buss ühtegi avariid- võimalusi oli selleks olnud rohkem kui üks, sest minu jaoks oli kogu see tee olnud üks lõpmatu pime kurv. Erinevalt siiski Serbia mägiteedest ei tulnud mul karta, et mingi osa teest on kuristikust alla kapanud, sest juuniks peaks olema ikka enamus mudavoole olema oma töö teinud ja usinad teetöölised ka lappimist vajavad kohad parandanud.
San Gil’iis oli meil majutus Sam’s VIP Hostelis bookitud. See on üks väike seljakotireisijate peatuskoht kohe keskväljaku ääres. Koht oli viisakas ja puhas ning maksis 50 000COPi/tuba. Üks tähtis osa kogumuljest on ka asukatel, kes sinuga samal ajal seal peatuvad. Meil läks seltskond ajaga järjest paremaks, nii, et lõpuks oli täitsa kahju lahkuda. Eriti eredalt jäi meelde tüüp, kelle kodukoht USA pinnal, Mehhiko piiri ääres. Väga palju Lõuna-Ameerikas ringireisinud ja pidas üldiselt Mehhiko piiriala palju ohtlikumaks kui Colombiat. Teda on 6 korda röövitud politsei!!! poolt (kuigi seal pidid just pätid vormis olema- ükski elu armastav seadusesilm seal ei konda). Mitte et nüüd Colombia politsei ja sõjavägi hiilgaks just oma auväärt liikmeskonna poolest- nimelt olla USA andnud korraliku nutsu, et Colombial oleks vahendeid võitlemaks FARCi vastu. Tulemuseks oli see, et raha oli nii palju, et palgati kõiksugu karvaseid ja sulelisi- nii kriminaale kui FARCi liikmeid. Erinevus rikastab:)
Tere, eesti suvi!
Paus on kuidagi pikaks veninud. Mis teha. kui kogu aeg on midagi toimumas... õnneks olen ühtkomateist paberile märkinud, sest hetkeemotsioon kipub kiiresti tuhmuma kui uued emotsioonid peale tulevad.
Pühapäeva hommikul oli aeg kohviistanduste ja Valle de Cocoraga hüvasti jätta, sest ees ootas suurlinna tripp. Ma vihkan suurlinnu sama palju kui kirjaklambreid. Need on lärmakad, suured ja seal ei ole õhku (nii räägib inimene, kes elab Tallinnas kesklinnas). Kuna aga reisikaaslasi peab hoidma, siis ma väga vastu ei sõdinud ja nii see linn meie reisimarsruuti sai ka maha märgitud. Bogota lennujaamast taksot võttes soovitan kõigepealt saabuvate lendude ukse kõrvalt asuvast putkast uurida marsruudi hind. Sealt antakse lipik, millele on märgitud marsruudi hind ja taksojuhil on vähem võimalusi Sind tüssata.
Küllikesel oli kokku lepitud kohtumine kolleegiga, kes oli nõustunud meile hakkama nii giidiks kui ka autojuhiks. Bogotas sai külastatud peamisi turistilõkse: Kullamuuseumit ja Monseratte mäge. Ilm Bogotas on umbes sama nagu Eestis: sooja 10 ja 17 kraadi vahel ning peamiselt sajab. Erinevus on selles, et kui eestlasel lööb kalendris ette mai, siis nui neljaks, aga suveriided peab selga saama. Kolumbialane aga kannab sellise ilmaga sulejopet ja mõni isegi karvamütsi ja kindaid. Saapaid kannavad nad ka- aga seda ka 30 kraadise kuumaga, sest nii on ju moodne ja ega nemad ju süüdi pole, et neil terve aasta suvi on.
Nüüd kus pool reisi selja taga, luban endale ka mõned üldistused. Ilusaid inimesi on endiselt vähe- äkki on asi minus ja ma ei oska seda ilu õieti hinnata.
Värvid on moes- neid leiab palju tänavapildist- ehk siis majad on värvilised, inimesed on värvilised, autodel ripub kõikvõimalikke tilulilusid ja ilutulekesi küljes- isegi politseiauto vilkur töötab koguaeg- nii on ju ilusam. Eile nägime ka matuseautot, millel oli sinine vilkur küljes. Seega ka hauda läheb inimene blinkides. Geel on samuti au sees: naistel leidub geeli ohtralt küüntelt ja meestel juustest. Juustesse mökerdatakse seda geeli ikka mõnuga- nii, et kohe tilgub. Vahet pole, kas oled 2-aastane või 82-aastane. Endal 2 karva 3 reas, aga ikka on kõik kenasti geeli sisse marineeritud. Terve reisi jooksul ei näinud ma ainumatki lapsevankrit- lapsi tassitakse süles nii kaua kuni jalad alla saavad ja pärast seda ka. Isegi neid kokkupandavaid kergkärusid nägin üksikuid. Ema ja lapsevaheline side on püha! Ka siis kui 40-aastane mees elab oma emaga, siis on tal enne vaja luba saada kui tahab õhtul pidusse minna. Ja kui seda luba ei tule, siis vut-vut koju.
Bogota jaoks oli meil vaid päevake plaanitud. Kõige ärevam hetk oli siis kui eksisime prostituutide linnaossa- seda kutsutakse Zona de Tolerancia. Ilmselt mul on just sellest tolerantsist puudu, sest need naised seal olid koledad kui öö. Al Bundy oleks neid naisi nähes karjunud: "Im blind, im blind!!"
Õhtul saime õnneks sealt minema ja peatusime Bogotast veidi maad eemal väikeses linnakeses. Meid võõrustas Eve, keda võib juba tõenäoliselt kohalikuks nimetada.
Järgmisel päeval väisasime Bogota lähedal asuvat linna Zipaquira’d. Seal asuv soolakatedraal on üks põnev objekt ja pool päeva kuluski seal kondamisele.
Pühapäeva hommikul oli aeg kohviistanduste ja Valle de Cocoraga hüvasti jätta, sest ees ootas suurlinna tripp. Ma vihkan suurlinnu sama palju kui kirjaklambreid. Need on lärmakad, suured ja seal ei ole õhku (nii räägib inimene, kes elab Tallinnas kesklinnas). Kuna aga reisikaaslasi peab hoidma, siis ma väga vastu ei sõdinud ja nii see linn meie reisimarsruuti sai ka maha märgitud. Bogota lennujaamast taksot võttes soovitan kõigepealt saabuvate lendude ukse kõrvalt asuvast putkast uurida marsruudi hind. Sealt antakse lipik, millele on märgitud marsruudi hind ja taksojuhil on vähem võimalusi Sind tüssata.
Küllikesel oli kokku lepitud kohtumine kolleegiga, kes oli nõustunud meile hakkama nii giidiks kui ka autojuhiks. Bogotas sai külastatud peamisi turistilõkse: Kullamuuseumit ja Monseratte mäge. Ilm Bogotas on umbes sama nagu Eestis: sooja 10 ja 17 kraadi vahel ning peamiselt sajab. Erinevus on selles, et kui eestlasel lööb kalendris ette mai, siis nui neljaks, aga suveriided peab selga saama. Kolumbialane aga kannab sellise ilmaga sulejopet ja mõni isegi karvamütsi ja kindaid. Saapaid kannavad nad ka- aga seda ka 30 kraadise kuumaga, sest nii on ju moodne ja ega nemad ju süüdi pole, et neil terve aasta suvi on.
Nüüd kus pool reisi selja taga, luban endale ka mõned üldistused. Ilusaid inimesi on endiselt vähe- äkki on asi minus ja ma ei oska seda ilu õieti hinnata.
Bogota vanalinna värvid püüdis purki Küllike--->
Värvid on moes- neid leiab palju tänavapildist- ehk siis majad on värvilised, inimesed on värvilised, autodel ripub kõikvõimalikke tilulilusid ja ilutulekesi küljes- isegi politseiauto vilkur töötab koguaeg- nii on ju ilusam. Eile nägime ka matuseautot, millel oli sinine vilkur küljes. Seega ka hauda läheb inimene blinkides. Geel on samuti au sees: naistel leidub geeli ohtralt küüntelt ja meestel juustest. Juustesse mökerdatakse seda geeli ikka mõnuga- nii, et kohe tilgub. Vahet pole, kas oled 2-aastane või 82-aastane. Endal 2 karva 3 reas, aga ikka on kõik kenasti geeli sisse marineeritud. Terve reisi jooksul ei näinud ma ainumatki lapsevankrit- lapsi tassitakse süles nii kaua kuni jalad alla saavad ja pärast seda ka. Isegi neid kokkupandavaid kergkärusid nägin üksikuid. Ema ja lapsevaheline side on püha! Ka siis kui 40-aastane mees elab oma emaga, siis on tal enne vaja luba saada kui tahab õhtul pidusse minna. Ja kui seda luba ei tule, siis vut-vut koju.
Bogota jaoks oli meil vaid päevake plaanitud. Kõige ärevam hetk oli siis kui eksisime prostituutide linnaossa- seda kutsutakse Zona de Tolerancia. Ilmselt mul on just sellest tolerantsist puudu, sest need naised seal olid koledad kui öö. Al Bundy oleks neid naisi nähes karjunud: "Im blind, im blind!!"
Õhtul saime õnneks sealt minema ja peatusime Bogotast veidi maad eemal väikeses linnakeses. Meid võõrustas Eve, keda võib juba tõenäoliselt kohalikuks nimetada.
Järgmisel päeval väisasime Bogota lähedal asuvat linna Zipaquira’d. Seal asuv soolakatedraal on üks põnev objekt ja pool päeva kuluski seal kondamisele.
Soolakaevanduse seina uuristatud puu
Tuesday, June 12, 2012
Hobustega pilve piiril
Kuna meie hotellist oli bussidega Salentosse jube keeruline ja aega-nõudev liigelda, otsustasime taas kasutada hotelli taksot ning sõita sellega Armeniasse. Armenia ja hotelli vahet sõitmine taksoga läks maksma 25 000 COPi (umbes 11 EURi)ots. Sealt edasi otsustasime me busside ja villistega liikuda. Armeeniast väljub Salento suunal iga tunni järel buss ja maksab see 2400 COPi (sutike üle 1 EURi). Alguses ei saanud me kuidagi süsteemile pihta, et kellele ja kui palju maksma peame. Kell üheksa sõitis buss välja- siiski mitte otse Salentosse vaid kõigepealt tegi ta paar kiiremat ringi linna peal ja korjas inimesi peale. Kui buss täis oli, panime Salento poole ajama. Kohale jõudsime umbes tunniga. Salento on üks armas väike linnake. Seal leidus nii vahvaid käsitööpoode kui ka söögikohti. 
Peamiselt käsitööpoodides saigi aega parajaks tehtud kuniks järgmine villis pidi Valle de Cocorasse väljuma. Valle de Cocorasse väljuvad villised hommikuti 6.30, 9.30 ja 11.30 ja pilet on 3000 COPi (1,30EURi). Neid villiseid seisis seal rivis oma kümmekond. Kui aeg küps, sättisime end minekule.
Ühe villise ümber oli kogunenud posu inimesi. Kuna väljumiseni oli aega rohkem kui 15 minutit otsustasime osta ühe värske mahla. Sel ajal kui minu mango-lulu mahla valmistati otsustas Küllike minna lähemalt uurima seda villise asja. Minu mahl oli just valmis saanud kui nägin Küllikest nõudlikul moel edasi-tagasi sebivat. Mingi hetk pani ta mahla käest- nähtavasti ei paistnud ta piisavalt autoritaarne välja ja kukkus midagi seletama. Lõpuks kamandas ka mind villise juurde ja pool minu ülimaitsvast mahlast jäigi joomata. Selgus, et villis, millesse me arvasime mahtuvat 4 reisijat, on puupüsti täis. Tegelikkuses pidigi sinna mahtuma 14!!! reisijat+ igasugu träni, mis villise katusele laaditi
Kui kohale jõudsime, siis tegi Küllike kaupa kohalike kauboidega ja rentisime endile hobused koos giidiga, et minna mägedesse. Algne plaan oli minna 1,5 tunni kaugusele kose juurde. Käed said löödud 50 000 COPi peale. Me olime isegi kauboi kübarad soetanud selleks, et hobustele muljet avaldada. Mulle tundus, et minu hobune üritas kõiksugu alatuid võtteid kasutada, et mind seljast maha raputada. Näiteks möödus ta hästi okastraataia lähedalt või siis läks madalate puuokste alt. Mingil hetkel vist siiski taipas, et ma olen kui vihaleht perse küljes ja parem panustab kiiresti sihtkohta jõudmisesse. Ma olen küll lapsena käinud ratsutamistrennis, aga üks asi on koplis jalutada ja teine asi ronida mäest üles. Kui kose juurde oli jõutud, siis sai kiire ümberarvestus tehtud, sest ajaliselt ei oleks me muidu jõudnud tagasi viimase villise väljumisele. Leppisime kokku, et liigume hobustega edasi ja tuleme oma kondimootoriga alla (muidugi pidime kukrut veel lisa 25000 COPi võrra kergendama). See poolteist tundi ratsutamist oli köömes selle viimase poole tunni kõrval. Rada oli oluliselt raskem- tõusud ja langused olid järsud, väga palju oli jões sumpamist. Muideks giidil hobust ei olnud- tema läbis kogu raja jalgsi. Raja kõige ärevam hetk oli siis, kui ees oli väga järsk langus, kust hobune põhimõtteliselt libistas end külg ees alla- seal võttis küll junni jahedaks. Kui Küllike sai õpetussõnad kaasa kuidas hobuse seljas püsida, siis mina pidin loomulikust intelligentsist hakkama saama, sest hetk oli ärev ja hobused liikusid kiiresti, seega ei olnud Küllikesel aega tõlkida. Igatahes jõudsime me elusalt alla. Ja endiselt hobuste seljas. Giid kiitis meid, et me nii tublid oleme- kolumbia naised pidid ikka karjuma ja nutma seal.
Ühel ristmikul jagas giid õpetussõnu, kuidas tagasi külla jõuda. Tundus, et minu hobune ei olnud huvitatud sellest tsitttsätist ja tahtis kiiresti finišisse jõuda ning pani kadjama jättes giidi ja Küllikese kaugele maha. Ei aidanud mu brrrrr-itamised ega rakmetest kiskumised. Tundus, et see andis aga hoogu hoopis juurde. Äkki Ja ei tahtnud ka väga hobusega kakelda, sest ta on ikkagi suurem ja hammustab ka kindlasti valusasti. Mingil hetkel kaalusin ma ka maha hüppamist, aga kuna seal oli raske leida pehmemat ja tasast pinnast, siis tundus hobuse selga jäämine siiski mõistlikum tegu. Õnneks märkasin ma peagi parkivaid hobuseid ja hingasin kergendatult, ka hobune tundus rõõmustavat- lõppude-lõpuks saab sellest suurest koormast lahti. Mõne aja pärast jõudis ka Küllike kohale ja tema kannul hingeldav giid. Ühesõnaga me ei ajanud mitte hobuseid surnuks vaid giidi. Loodetavasti kompenseeris tema vaeva tipp mis me andsime.
Sealt edasi suundusime me jalgsi Aicamesse, mis on koolibride söötmiskoht. Sissepääs oli 3 000 COPi mille eest sai ka joogi. Kui päris aus olla, siis midagi erilist see ei olnud, sest koolibrisid olime me niisamagi ringi lendamas näinud ja meie hotellis rippusid ka need sööginõud. Vihma tibas- õigemini kuna me olime pilve sees, siis on raske selle kohta "tibamine" öelda. Sealt tagasi pidi olema pooleteist tunni tee. Selleks, et külla tagasi jõuda, pidime me ronima 200 meetrit ülespoole, mööda võrdlemisi järsku mäekülge.
Tee alguses oli suletud värav ja värava taha jõudes oli meil vastas 3 eeslit või õigemini muula- ehk siis kokku oli meid 5 eeslit, kes juhmil pilgul üksteist vahtisid. Õnneks jõudis üsna pea ka eeslite omanik (nende kolme esimese) koos koeraga ning asus liiklust reguleerima. See oli üks nägus, pikk kolumbialane ilusa naeratusega- nüüd ma tean, kus need ilusad kolumbia mehed elavad-raskesti ligipääsetavates mägedes. Kui mägilane koos koera ja kolme eesliga oli mäekuru taha kadunud, siis asusime mäest üles rühkima. See oli üks ränk tõus. Mingi hetk oli tunne, et kogu veri on lahkunud mu peast ja tahaks vaid oksendada. Lõpus ma venisin juba kui tatt sinna tipu poole. Aga ma jõudsin pärale ja see oli seda väärt. La Montania on 2850m üle merepinna. Meil oli poolteist tundi, et jõuda alla külla, kust kell viis õhtul pidi väljuma viimane villis Salentosse. Kuidagi väga sarnane stsenaarium Tenerife piraatide külast laskumisega mere äärde. Lootsin vaid, et see ei lõpe mäest alla jooksmisega, jalas vaid üks jalanõu.
Vaated olid võrratud ja muidugi möödus suur osa ajast pildistades.
Ja kui Küllike juba pildistama kukub, siis on raske teda peatada. Mingil hetkel liitus meiega ka üks hobune- ju keegi arvas, et me vajame turvameest. Nõnda me siis kolmekesi allapoole laskusime ja ikka pilte tehes. Mõne aja pärast läks hobune oma hobuse asju ajama ja meil tuli omapäi jätkata.
Korraks ristusid me teed ka noorpulliga- kuna ma aga kaugelt paistan välja nagu oleks maalt ja mannerguga, siis pidas ta targemaks taanduda.
Mulle tundus, et me hakkame vaikselt hiljaks jääma. Kui Küllike kellaaega küsis, siis luiskasin aja 10 minutit hilisemaks. See aga ei morjendanud teda sugugi, sest küla ju paistis. Mägedes ei ole aga miski nii lihtne ja üks-ühele ning kui me nägime millise ringi me peame tegema selleks, et külla saada, siis vajus Küllike näost ära ja tõdes, et me ei jõua mingi nipiga õigeks ajaks külla. Siiski otsustasime, et anname endast kõik ning hakkasime päkkade välkudes mäest alla kihutama- ja nagu ikka- sai ka paar pilti jooksu pealt tehtud. Me jõudsime külla 5 minutit enne 5. Ja alles siis kui olime saanud natuke hinge tõmmata, tunnistasin Küllikesele, et tegelikult ma tüssasin teda ja meil on 5 minutit väljumiseni. Õnneks oli ta liiga väsinud, et vägivalda tarvitada.
Kui me Salentosse jõudsime, otsustasime keha kinnitada. Meil soovitati proovida kohalikku delikatessi-truchat. See peaks olema jõeforell. Küsisime kohalike käest, kust võime kõige paremat truchat saada ja meid juhatati ühe memmekese juurde. See oli tõesti maitsev. Pärast seda me suundusime oma tuhandeid luftitama. Saak oli muljetavaldav. Väga kahju oli, et me pidime sellest väikesest armsast linnaksesest lahkuma. Kui keegi peaks sinnakanti sattuma, siis kindlasti üürige selle linna lähedusse omale öömaja- hoiate kokku aega ja raha (nii transpordi, majutuse kui ka söögi pealt). Ja kindlasti on mõnus ööelu selles armsas linnas.
Järgmiseks päevaks oli meil tellitud massaaž. Hommikul oli olemine küll kui puuhobusel ja seda massaaži sai väga oodatud. Enne seda käisime aga ka kohviistanduses tuuril. Kuna mina espanioli ei habla ja Küllikesel ka nii spetsiifilist sõnavara pole, siis jäi see kõik väga kaugeks- veel üks põhjus valida ööbimiskohaks Trip.ee-s kiidetud inglise vanahärra peetav istandus. Ka massaažis tuli meil pettuda- see oli pigeb õli sisse hõõrumine- ja ka see ei tulnud kõige paremini välja, sest lahkusin sealt õlist tilkudes. Ülejäänud aja tsillisime niisama. Sai ka päevitatud ning bassein ja mullivann said ka sisseõnnistatud. Kuna basseini jõudsime me alles kell 10 õhtul, siis tuli seda nahkhiirega jagada, kes oli tulnud pühaõhtu söömaajale (selgituseks: bassein oli vagustatud ja see meelitas ligi kõiksugu rasvaseid mutukaid ja putukaid- meid nende hulgas). Hommikul ootas ees sõit Bogotasse.
Õhtune Salento läbi Küllikese objektiivi
Peamiselt käsitööpoodides saigi aega parajaks tehtud kuniks järgmine villis pidi Valle de Cocorasse väljuma. Valle de Cocorasse väljuvad villised hommikuti 6.30, 9.30 ja 11.30 ja pilet on 3000 COPi (1,30EURi). Neid villiseid seisis seal rivis oma kümmekond. Kui aeg küps, sättisime end minekule.
Ühe villise ümber oli kogunenud posu inimesi. Kuna väljumiseni oli aega rohkem kui 15 minutit otsustasime osta ühe värske mahla. Sel ajal kui minu mango-lulu mahla valmistati otsustas Küllike minna lähemalt uurima seda villise asja. Minu mahl oli just valmis saanud kui nägin Küllikest nõudlikul moel edasi-tagasi sebivat. Mingi hetk pani ta mahla käest- nähtavasti ei paistnud ta piisavalt autoritaarne välja ja kukkus midagi seletama. Lõpuks kamandas ka mind villise juurde ja pool minu ülimaitsvast mahlast jäigi joomata. Selgus, et villis, millesse me arvasime mahtuvat 4 reisijat, on puupüsti täis. Tegelikkuses pidigi sinna mahtuma 14!!! reisijat+ igasugu träni, mis villise katusele laaditi
Kui kohale jõudsime, siis tegi Küllike kaupa kohalike kauboidega ja rentisime endile hobused koos giidiga, et minna mägedesse. Algne plaan oli minna 1,5 tunni kaugusele kose juurde. Käed said löödud 50 000 COPi peale. Me olime isegi kauboi kübarad soetanud selleks, et hobustele muljet avaldada. Mulle tundus, et minu hobune üritas kõiksugu alatuid võtteid kasutada, et mind seljast maha raputada. Näiteks möödus ta hästi okastraataia lähedalt või siis läks madalate puuokste alt. Mingil hetkel vist siiski taipas, et ma olen kui vihaleht perse küljes ja parem panustab kiiresti sihtkohta jõudmisesse. Ma olen küll lapsena käinud ratsutamistrennis, aga üks asi on koplis jalutada ja teine asi ronida mäest üles. Kui kose juurde oli jõutud, siis sai kiire ümberarvestus tehtud, sest ajaliselt ei oleks me muidu jõudnud tagasi viimase villise väljumisele. Leppisime kokku, et liigume hobustega edasi ja tuleme oma kondimootoriga alla (muidugi pidime kukrut veel lisa 25000 COPi võrra kergendama). See poolteist tundi ratsutamist oli köömes selle viimase poole tunni kõrval. Rada oli oluliselt raskem- tõusud ja langused olid järsud, väga palju oli jões sumpamist. Muideks giidil hobust ei olnud- tema läbis kogu raja jalgsi. Raja kõige ärevam hetk oli siis, kui ees oli väga järsk langus, kust hobune põhimõtteliselt libistas end külg ees alla- seal võttis küll junni jahedaks. Kui Küllike sai õpetussõnad kaasa kuidas hobuse seljas püsida, siis mina pidin loomulikust intelligentsist hakkama saama, sest hetk oli ärev ja hobused liikusid kiiresti, seega ei olnud Küllikesel aega tõlkida. Igatahes jõudsime me elusalt alla. Ja endiselt hobuste seljas. Giid kiitis meid, et me nii tublid oleme- kolumbia naised pidid ikka karjuma ja nutma seal.
Ühel ristmikul jagas giid õpetussõnu, kuidas tagasi külla jõuda. Tundus, et minu hobune ei olnud huvitatud sellest tsitttsätist ja tahtis kiiresti finišisse jõuda ning pani kadjama jättes giidi ja Küllikese kaugele maha. Ei aidanud mu brrrrr-itamised ega rakmetest kiskumised. Tundus, et see andis aga hoogu hoopis juurde. Äkki Ja ei tahtnud ka väga hobusega kakelda, sest ta on ikkagi suurem ja hammustab ka kindlasti valusasti. Mingil hetkel kaalusin ma ka maha hüppamist, aga kuna seal oli raske leida pehmemat ja tasast pinnast, siis tundus hobuse selga jäämine siiski mõistlikum tegu. Õnneks märkasin ma peagi parkivaid hobuseid ja hingasin kergendatult, ka hobune tundus rõõmustavat- lõppude-lõpuks saab sellest suurest koormast lahti. Mõne aja pärast jõudis ka Küllike kohale ja tema kannul hingeldav giid. Ühesõnaga me ei ajanud mitte hobuseid surnuks vaid giidi. Loodetavasti kompenseeris tema vaeva tipp mis me andsime.
Sealt edasi suundusime me jalgsi Aicamesse, mis on koolibride söötmiskoht. Sissepääs oli 3 000 COPi mille eest sai ka joogi. Kui päris aus olla, siis midagi erilist see ei olnud, sest koolibrisid olime me niisamagi ringi lendamas näinud ja meie hotellis rippusid ka need sööginõud. Vihma tibas- õigemini kuna me olime pilve sees, siis on raske selle kohta "tibamine" öelda. Sealt tagasi pidi olema pooleteist tunni tee. Selleks, et külla tagasi jõuda, pidime me ronima 200 meetrit ülespoole, mööda võrdlemisi järsku mäekülge.
Tee alguses oli suletud värav ja värava taha jõudes oli meil vastas 3 eeslit või õigemini muula- ehk siis kokku oli meid 5 eeslit, kes juhmil pilgul üksteist vahtisid. Õnneks jõudis üsna pea ka eeslite omanik (nende kolme esimese) koos koeraga ning asus liiklust reguleerima. See oli üks nägus, pikk kolumbialane ilusa naeratusega- nüüd ma tean, kus need ilusad kolumbia mehed elavad-raskesti ligipääsetavates mägedes. Kui mägilane koos koera ja kolme eesliga oli mäekuru taha kadunud, siis asusime mäest üles rühkima. See oli üks ränk tõus. Mingi hetk oli tunne, et kogu veri on lahkunud mu peast ja tahaks vaid oksendada. Lõpus ma venisin juba kui tatt sinna tipu poole. Aga ma jõudsin pärale ja see oli seda väärt. La Montania on 2850m üle merepinna. Meil oli poolteist tundi, et jõuda alla külla, kust kell viis õhtul pidi väljuma viimane villis Salentosse. Kuidagi väga sarnane stsenaarium Tenerife piraatide külast laskumisega mere äärde. Lootsin vaid, et see ei lõpe mäest alla jooksmisega, jalas vaid üks jalanõu.
Vaated olid võrratud ja muidugi möödus suur osa ajast pildistades.
Ja kui Küllike juba pildistama kukub, siis on raske teda peatada. Mingil hetkel liitus meiega ka üks hobune- ju keegi arvas, et me vajame turvameest. Nõnda me siis kolmekesi allapoole laskusime ja ikka pilte tehes. Mõne aja pärast läks hobune oma hobuse asju ajama ja meil tuli omapäi jätkata.
Korraks ristusid me teed ka noorpulliga- kuna ma aga kaugelt paistan välja nagu oleks maalt ja mannerguga, siis pidas ta targemaks taanduda.
pulli tegemas
Mulle tundus, et me hakkame vaikselt hiljaks jääma. Kui Küllike kellaaega küsis, siis luiskasin aja 10 minutit hilisemaks. See aga ei morjendanud teda sugugi, sest küla ju paistis. Mägedes ei ole aga miski nii lihtne ja üks-ühele ning kui me nägime millise ringi me peame tegema selleks, et külla saada, siis vajus Küllike näost ära ja tõdes, et me ei jõua mingi nipiga õigeks ajaks külla. Siiski otsustasime, et anname endast kõik ning hakkasime päkkade välkudes mäest alla kihutama- ja nagu ikka- sai ka paar pilti jooksu pealt tehtud. Me jõudsime külla 5 minutit enne 5. Ja alles siis kui olime saanud natuke hinge tõmmata, tunnistasin Küllikesele, et tegelikult ma tüssasin teda ja meil on 5 minutit väljumiseni. Õnneks oli ta liiga väsinud, et vägivalda tarvitada.
Kui me Salentosse jõudsime, otsustasime keha kinnitada. Meil soovitati proovida kohalikku delikatessi-truchat. See peaks olema jõeforell. Küsisime kohalike käest, kust võime kõige paremat truchat saada ja meid juhatati ühe memmekese juurde. See oli tõesti maitsev. Pärast seda me suundusime oma tuhandeid luftitama. Saak oli muljetavaldav. Väga kahju oli, et me pidime sellest väikesest armsast linnaksesest lahkuma. Kui keegi peaks sinnakanti sattuma, siis kindlasti üürige selle linna lähedusse omale öömaja- hoiate kokku aega ja raha (nii transpordi, majutuse kui ka söögi pealt). Ja kindlasti on mõnus ööelu selles armsas linnas.
Järgmiseks päevaks oli meil tellitud massaaž. Hommikul oli olemine küll kui puuhobusel ja seda massaaži sai väga oodatud. Enne seda käisime aga ka kohviistanduses tuuril. Kuna mina espanioli ei habla ja Küllikesel ka nii spetsiifilist sõnavara pole, siis jäi see kõik väga kaugeks- veel üks põhjus valida ööbimiskohaks Trip.ee-s kiidetud inglise vanahärra peetav istandus. Ka massaažis tuli meil pettuda- see oli pigeb õli sisse hõõrumine- ja ka see ei tulnud kõige paremini välja, sest lahkusin sealt õlist tilkudes. Ülejäänud aja tsillisime niisama. Sai ka päevitatud ning bassein ja mullivann said ka sisseõnnistatud. Kuna basseini jõudsime me alles kell 10 õhtul, siis tuli seda nahkhiirega jagada, kes oli tulnud pühaõhtu söömaajale (selgituseks: bassein oli vagustatud ja see meelitas ligi kõiksugu rasvaseid mutukaid ja putukaid- meid nende hulgas). Hommikul ootas ees sõit Bogotasse.
Monday, June 11, 2012
Jeiiii, puhkus!
Küllikesel algas puhkus ja lõpuks ometi jõudis kätte aeg, et pühkida suurlinna tolm jalgelt ja põrutada Colombiat avastama. Bussipiletid Armeeniasse (ei, ma siiski ei plaaninud mandrit vahetada vaid Armeenia on kohvipiirkonnas asuv linn) olid juba varem ostetud. Kolmapäeva õhtul töölt tulles hakkas Küllike pakkima ja jõudis napilt väljasõidu ajaks valmis (see oli siis pool kolm öösel). Ma pole kindel, kumba oli rohkem, kas pakkimist või koristamist. Aga ega ma ise ka parem polnud- viimase hetkeni sai tööd tehtud, sest arvuti jäi me naasmist Küllikese riidekappi aheldatuna ootama. Kuna bussijaama sai jõutud paraja varuga, siis jälgisime mängu ja tsekkisime kaasreisijaid. Reisiseltskonnas oli muuhulgas kaks noort tüdrukut kelle hoolde oli antud beebi ja 2-aastane. 2-aastane loputas hoolega tsipse mullijoogiga alla. Ma lootsin vaid, et me istume neist võimalikult kaugel, sest see oli vaid aja küsimus, mil see kraam teistpidi välja tuleb. See aeg jõudis kätte 2-tunni pärast. Ei saa nüüd seda lapsele süüks panna, sest endagi sisikonnal oli raske mõista, miks teda korraga üles-alla ja vasakule-paremale šeigitakse. Ja mis te arvate, kus me istekohad olid? Muidugi otse 2-aastase taga :) Kui 2-aastane oli mao ära tühjendanud, tõmbus Küllikese nägu järjest rohelisemaks ja kukkus ka kõõksuma. Nähtavasti tahtis see ingveri tablett, mis hommikul sai iivelduse vastu manustatud, vabadusse murda. Mina hirmuga mõtlesin, et kui Küllike peaks murduma, siis ei peata seda laviini miski. Õnneks piirdus Küllike vaid kõõksumisega ja ülejäänud tee möödus võrdlemisi sündmustevaeselt.
Peale 6 tundi rappumist jõudsime Armeeniasse- esmapilgul tundus see üks väike ja räpane linnake olevat. Etteruttavalt ütlen, et ka 2. ja 3. mulje ei parandanud seda. Võimalik, et olen ülekohtune, sest see linn jäi meile vaid transiitlinnaks. Küllike oli meile takso hotellist järele kutsunud. Tegemist oli siis öko-hotelliga- Hacienda Combia. Ma seda öko matsu ei jaganud lõpuni välja- et mis täpselt see öko osa seal oli: kas see, et maantemüra 24 h tuppa trügis, koer öösiti serenaadi laulis, või see, et öötundidel mingi disko käis- täpselt ei teagi, kas pidu panid rotid või nahkhiired. No igatahes oli meil plaanis järgnevad neli ööd seal veeta. Öö maksis seal 74 000 COPi kahene tuba (umbes 32 EURi). Võrkkiik ja basseiniga mullivann suutsid siiski ühtkomateist kompenseerida.
Järgmine päev oli planeeritud mööda saata Valle de Cocoras.
Wednesday, June 6, 2012
When the good times roll
Vabandan ette ära, et need pildi pealkirjad ei taha mitte seal olla kus nad olema peaks ja mul ei ole viitsimist nendega hetkel maadelda.
Eile viis Rafa mu ühistranspordiga sõitma. Eesmärk oli proovida ära metrocable- mis sarnaneb suusakuurortites nähtud tõstukitega. See on põhimõtteliselt ainuke ühendus all-linna ja mööda mäenõlvu üles roomava eeslinna vahel. Kui algselt oli eesmärk parandada ühendust eeslinnade ja kesklinna vahel, siis tänasel päeval on see ka populaarne turistie seas. Tänu sellele ühendusele nägin siis lähedalt ka selle kurikuulsa Kommuun 13 ära.
Tõsi, jaamast välja me ei läinud, sest Rafa sõnul ei ole kuuli kerre saamiseks väga palju rohkem vaja kui et sa oled võõras või et nägu ei meeldi. Käisin ka ühes teises eeslinnas ja tundub, et see kommuun 13 on ka natuke rohkem arenenud. Väga sellised nõiajalgadel kõikuvaid hurtsikuid
ei kohanud nagu esimeses eeslinnas ja kõikjal on suured plakatid, mis siis metrokaabli-reisijaid kõnetama peaks (näiteks üks rõhus tolerantsusele).
Katusematerjaliks kõlbab siinmail kõik- alustades ämmamoori vuplitest ja lõpetades reklaampostritega. Selleks äikesetormid, mis siin on eriti mahlakad, seda vähestki minema ei tassiks, siis on katusematerjal tellistega fikseeritud.
Ja ka kommuun 13 asuv üks koolimajadest õnnestus pildile saada. Vaadates kui vähe aknaid sel hoonel on- ja needki trellitatud, siis sarnaneb see pigem vanglale küll aga jälle praktilise poole pealt: mida vähem aknaid, seda vähem juhuslikke kuule sisse lendab.
Päev oli igati vahva! Rafaga, kes on kunstnik, sai muljetatud kohaliku elu-olu üle, tema mineviku, kust ei puudund pidu, naised ja narkots ning sõjaväeteenistusest dzunglis võitlemas FARCiga, lootusest ja unistustest. Sõjaväeteenistus kestab siin aasta kuni poolteist.
Inimesed on siin tegelikult väga abivalmid ja sõbralikud. Ja viisakad on nad ka- nii kui toast välja astud, siis kõik muudkui teretavad ja lahkudes soovitakse kena päeva. Isa küll arvas, et nad on viisakad sellepärast, et kardavad mind- olen neist enamusest ju peajagu suurem. Võib-olla sellepärast avanesid ka kõik väravad kui pühapäeva hommikul kodu poole lonkisime. Kaks meeter seitsmekümne kuue sentimeetri pikkust tsikki võib ikka hirmus vaateplt olla küll nende jaoks...
Enne kojutulekut sai ostetud ka bussipiletid Armeniasse- Zona Cafeteriasse. Kohviistanduste piirkond. Peale tänast saavad sissekanded olema kaootilisemad, sest sõltun avalikest internetipunktidest. Küllike sai kõne ka San Gilist, kus teatati, et meie toareserveering on olemas ja praegu on parim aeg raftimiseks, sest vesi on kõrge. Jeeeeeee- puhkus algab!
Eile viis Rafa mu ühistranspordiga sõitma. Eesmärk oli proovida ära metrocable- mis sarnaneb suusakuurortites nähtud tõstukitega. See on põhimõtteliselt ainuke ühendus all-linna ja mööda mäenõlvu üles roomava eeslinna vahel. Kui algselt oli eesmärk parandada ühendust eeslinnade ja kesklinna vahel, siis tänasel päeval on see ka populaarne turistie seas. Tänu sellele ühendusele nägin siis lähedalt ka selle kurikuulsa Kommuun 13 ära.
Kommuun 13 altvaates
Arhidektuuri meistriteos (Kommuun 13)
Tõsi, jaamast välja me ei läinud, sest Rafa sõnul ei ole kuuli kerre saamiseks väga palju rohkem vaja kui et sa oled võõras või et nägu ei meeldi. Käisin ka ühes teises eeslinnas ja tundub, et see kommuun 13 on ka natuke rohkem arenenud. Väga sellised nõiajalgadel kõikuvaid hurtsikuid
ei kohanud nagu esimeses eeslinnas ja kõikjal on suured plakatid, mis siis metrokaabli-reisijaid kõnetama peaks (näiteks üks rõhus tolerantsusele).
Katusematerjaliks kõlbab siinmail kõik- alustades ämmamoori vuplitest ja lõpetades reklaampostritega. Selleks äikesetormid, mis siin on eriti mahlakad, seda vähestki minema ei tassiks, siis on katusematerjal tellistega fikseeritud.
When the good times roll
Ja ka kommuun 13 asuv üks koolimajadest õnnestus pildile saada. Vaadates kui vähe aknaid sel hoonel on- ja needki trellitatud, siis sarnaneb see pigem vanglale küll aga jälle praktilise poole pealt: mida vähem aknaid, seda vähem juhuslikke kuule sisse lendab.
Päev oli igati vahva! Rafaga, kes on kunstnik, sai muljetatud kohaliku elu-olu üle, tema mineviku, kust ei puudund pidu, naised ja narkots ning sõjaväeteenistusest dzunglis võitlemas FARCiga, lootusest ja unistustest. Sõjaväeteenistus kestab siin aasta kuni poolteist.
Inimesed on siin tegelikult väga abivalmid ja sõbralikud. Ja viisakad on nad ka- nii kui toast välja astud, siis kõik muudkui teretavad ja lahkudes soovitakse kena päeva. Isa küll arvas, et nad on viisakad sellepärast, et kardavad mind- olen neist enamusest ju peajagu suurem. Võib-olla sellepärast avanesid ka kõik väravad kui pühapäeva hommikul kodu poole lonkisime. Kaks meeter seitsmekümne kuue sentimeetri pikkust tsikki võib ikka hirmus vaateplt olla küll nende jaoks...
Enne kojutulekut sai ostetud ka bussipiletid Armeniasse- Zona Cafeteriasse. Kohviistanduste piirkond. Peale tänast saavad sissekanded olema kaootilisemad, sest sõltun avalikest internetipunktidest. Küllike sai kõne ka San Gilist, kus teatati, et meie toareserveering on olemas ja praegu on parim aeg raftimiseks, sest vesi on kõrge. Jeeeeeee- puhkus algab!
Tuesday, June 5, 2012
Pühapäev maal
Jala siin ei liiguta. mitte sellepärast, et siin kõnniteid pole nagu USAs vaid sellepärast, et taoline liikumisviis on ohtlik. Sa kas omad autot või kulged taksoga. Vaesem seltskond siis ühistranspordiga. Keskmine taksoarve on siin 3EURi ringis. Et inimesed kõndimist päris ära ei unustaks sulgeb linn kord nädalas (pühapäeval) ühe poole ühest suurest magistraalist ning seal on võimalik siis kõndida, joosta või rattaga sõita. 
Varahommikust pärastlõunani. Ma ei ole kunagi eriline kepitaja ja jooksja olnud- tundub kuidagi nüristav tegevus- aga siin olin ma nõus seda tegema, sest siiani olen linna näinud vaid läbi autoakna. Teeäär oli palistatud puuviljade, värske mahla ja muu nänniga. Ka meie lõpetasime oma pooleteistunnise rännaku värskelt pressitud mandariinimahlaga. Mmmmm.
Kodus hüppasime kiirelt dušši alt läbi ja oligi aeg Küllikese sõpradega linnast välja põrutada. Kel vähegi võimalust, laseb nädalavahetuseti suurlinnast jalga- ümberkaudsetesse väikestesse linnakestesse ja küladesse. Igal linnal ja külal on oma spetsialiteet- meie käisime ühes külas (San Antonio de Pereira), mis on tuntud oma maiustuste poolest. Ka käsitööd saab sealt osta. Kõigepealt saigi külaväljakul käsitööga tutvutud. Ostsin endale ühe väga vinge musta kiviga hõbedast kaelakee (13EURi kuskil läks maksma). Patty ja Rafa, Küllikese sübrad, võtsid oma südameasjaks mulle kohalikku kööki tutvustada. Mul lubati vailda vaid, mis puuvilja värskelt pressitud mahla ma soovin. See taldrikutäis sööki, mis mulle ette rändas, oli nii suur, et ennemuistsel aal oleks terve 10-pealine perekond sellest söönuks saand. Seal oli suur tükk grillitud loomaliha, suur tükk seakamarat, riis, friikad, praemuna, õlis küpsetatud jahubanaan, suur hunnik ubasid ja arepa (Kolumbia maisileib). Friikad olid siis ainukesed, mis ei ole rahvussöök ja see lubati mul alles jätta- õlis küpsetatud seakamar ei läind ka mul ei pikku ega laiupidi sisse. Muu suutsin enam vähem äralahendada. Tunne oli, et lähima nädala jooksul ma tankimist ei vaja. Õnneks ei läinud allesjäänud söök raisku vaid leidis tänuliku kõhu kuhu maanduda ühe kohaliku pudukaupmehe juures.
Kohalike kaupmeeste juures meeldib mulle see, et nad ei roni sulle sülle ja suhu vaid aktsepteerivad kui sa ei ole huvitet'.
Enne kui tagasi hakkasime sõitma hüppasime läbi ka Maiustuste Majast- seal oli siis kõikvõimalikke kooke. Valisime igaüks omale koogitüki välja ja oligi aeg tagasiteele asuda. Poolel teel tegime peatuse, et kaks liitrit maasikaid osta, mida kodus nosida.
Pole küll nii mesimagusad kui Eesti omad, aga sõja ajal käib küll.
Enne kui linna jõudsime tegime ka väikese peatuse järve ääres, et oma kaasaostetud maiustused pintslisse pista.
Elu on lill- eriti kui ta veeretab sulle ette toredaid inimesi ja elamusi.
Varahommikust pärastlõunani. Ma ei ole kunagi eriline kepitaja ja jooksja olnud- tundub kuidagi nüristav tegevus- aga siin olin ma nõus seda tegema, sest siiani olen linna näinud vaid läbi autoakna. Teeäär oli palistatud puuviljade, värske mahla ja muu nänniga. Ka meie lõpetasime oma pooleteistunnise rännaku värskelt pressitud mandariinimahlaga. Mmmmm.
Kodus hüppasime kiirelt dušši alt läbi ja oligi aeg Küllikese sõpradega linnast välja põrutada. Kel vähegi võimalust, laseb nädalavahetuseti suurlinnast jalga- ümberkaudsetesse väikestesse linnakestesse ja küladesse. Igal linnal ja külal on oma spetsialiteet- meie käisime ühes külas (San Antonio de Pereira), mis on tuntud oma maiustuste poolest. Ka käsitööd saab sealt osta. Kõigepealt saigi külaväljakul käsitööga tutvutud. Ostsin endale ühe väga vinge musta kiviga hõbedast kaelakee (13EURi kuskil läks maksma). Patty ja Rafa, Küllikese sübrad, võtsid oma südameasjaks mulle kohalikku kööki tutvustada. Mul lubati vailda vaid, mis puuvilja värskelt pressitud mahla ma soovin. See taldrikutäis sööki, mis mulle ette rändas, oli nii suur, et ennemuistsel aal oleks terve 10-pealine perekond sellest söönuks saand. Seal oli suur tükk grillitud loomaliha, suur tükk seakamarat, riis, friikad, praemuna, õlis küpsetatud jahubanaan, suur hunnik ubasid ja arepa (Kolumbia maisileib). Friikad olid siis ainukesed, mis ei ole rahvussöök ja see lubati mul alles jätta- õlis küpsetatud seakamar ei läind ka mul ei pikku ega laiupidi sisse. Muu suutsin enam vähem äralahendada. Tunne oli, et lähima nädala jooksul ma tankimist ei vaja. Õnneks ei läinud allesjäänud söök raisku vaid leidis tänuliku kõhu kuhu maanduda ühe kohaliku pudukaupmehe juures.
Kohalike kaupmeeste juures meeldib mulle see, et nad ei roni sulle sülle ja suhu vaid aktsepteerivad kui sa ei ole huvitet'.
Enne kui tagasi hakkasime sõitma hüppasime läbi ka Maiustuste Majast- seal oli siis kõikvõimalikke kooke. Valisime igaüks omale koogitüki välja ja oligi aeg tagasiteele asuda. Poolel teel tegime peatuse, et kaks liitrit maasikaid osta, mida kodus nosida.
Pole küll nii mesimagusad kui Eesti omad, aga sõja ajal käib küll.
Enne kui linna jõudsime tegime ka väikese peatuse järve ääres, et oma kaasaostetud maiustused pintslisse pista.
Elu on lill- eriti kui ta veeretab sulle ette toredaid inimesi ja elamusi.
Sunday, June 3, 2012
Natuke Medellinist, eelarvamustest ja tulistamisest
Tahan jagada teiega nüüd seda tükikest Medellini, mida olen suutnud sisse ahmida viimaste päevade jooksul. Medellin on selline armas väike linnake, mis koosneb 16 comunast (linnajaost) ja elanikke on siin umbes 3,5 miljoni ringis. Keskmine temperatuur on siin aasta läbi 22 kraadi. Hetkel on asi keskmisest kaugel ja temperatuur kõigub seal 30 ringis. Erinevalt Eesti 30 kraadist on see meeldivalt soe. Medellin on umbes 1500 m merepinnast kõrgemal. Lennujaam, kuhu ma maandusin (lennuki kaasabil seekord), asub natuke kõrgemal kui 2500 m. Kui nüüd reisikindlustuse peene kirjaga tutvuda, kus jalutuskäigud ülevalpool 2500 m loetakse ekstreemspordiks, mida kindlustus ei kata. Sellele ma siis ei mõelnud, kui lennujaamas ringi kondasin. Äkki oleks mingile teisele liikumisvormile mõtlema? Näiteks roomamisele? Kas roomamine 2500 meetri kõrgusel on ka ekstreemsport? Huvitav, kuidas selletaolisesse kulgemisse narkokoerad ja tolliamtnikud suhtunud oleks? Asi ei ole mitte ainult lennujaamas- jube raske on siin alla 2500 meetrit olla. Näiteks Bogota on üle 2600 meetri merepinnast- seal ei piisa isegi roomamisest.
Mul oli palju eelarvamusi, enne kui siia tulin- mõned on kinnitust saanud, mõned aga ümber kukkund.
Eelarvamus nr 1- see on ull narkopesa ja pulbrit saab iga nurga pealt. Ei vasta tõele. Ma olen Tallinnas ka rohkem narkareid näind kui siin. Õigemini siin ei ole ma ühtegi näinud. Võimalik, et kui ma oleks äärelinnas kolanud, siis oleks ka näinud, aga see oleks ka viimane asi olnud, mida ma näen. Pulbrit keegi ei ole pakkunud- ka pesupulbrit mitte. Seega, kulla vennake, Sul tuleb endal pulbrit hankida. Vihjeks võin öelda, et Selveris oli viimati pesupulbril soodukas :P
Eelarvamus nr 2- see on väga religioosne maa, kus abieluvälised suhted on tabu ja pühapäeviti käib kõik see mees kirikus. Jälle panin puusse! Mehi on siin vähem kui naisi ja nendest vähestestki paljud omasooiharad. Seega ei jää ju neil vaestel naistel muud üle kui jagada ja nähtavasti meestel on mida jagada. (Vahemärkusena tahaks öelda, et Küllike pani maa valikul ikka sajaga puusse. Kuigi vähemalt ühe taksisti pea on ta suut segi ajada- lootus ei ole täitsa kadunud). Täna tutvustas Küllike mulle oma sõpru, kes üllatuslikult teatasid, et nemad ei olegi usklikud. Ja abielus nad ka ei ole ja ei kavatsegi seda teha. Lisaks sellele on Küllikese korterikaaslasest kohekohe üksikema saamas ja keegi ei pöörita siin selle peale silmi- see pidavat olema üsna tavaline. Seega võivad küll paljud usklikud olla, aga ollakse väga vabameelse ellusuhtumisega.
Eelarvamus nr 3- siin on inimesed ilusad kui muuvistaarid. Tänavapildis on valdavalt kerakujulised inimesed ja ilusaks võib pidada vaid väikest osa neist. Kui naiste hulgast veel mõned ilusad leiad, siis mehed küll mingit kriitikat ei kannata. Eile sattusime kogemata ühele moeshowle ja seda ilu sellises konsentratsioonis nähes kukkus küll karp lahti. Naised olid kui nukud ja kurvikad, mitte nagu Euroopa pesulaud-modellid. Mehed olid kõik lõhnareklaamidest välja kukkund. Kui pesu demonstreerima hakati, siis ila lahmas suunurgast juba lahinal. Selleks, et vanainimene infarkti ei saaks, tassis Küllike mind eemale.
Eelarvamus nr 4- see on ohtlik maa, kus plahvatavad pommid ja vihisevad kuulid. Nõnda see kahjuks ongi. Medellini peeti üheks kõige vägivaldsemaks linnaks maailmas. 80ndatel möllasid narkorühmitused ning elanikkonda hoiti lihtsalt hirmu all. Küllikese hispaania keele õpetaja sõnul oli see aeg, mil inimesed liikusid vaid tööle ja koju, selleks, et minimaliseerida võimalust juhusliku kuuli läbi surma saada. Kõige ohtlikumas piirkonnas- communa 13- magasid inimesed voodi all- sest nii oli suurem tõenäosus elusana ärgata. Ühes teises piirkonnas jäi kadunuks palju süütuid inimesi- ja seda tehti jälle selleks, et külvata hirmu inimestes. Peale kurikuulsa narkoparuni Pablo Escobari maha laskmist muutus olukord tegelikult veel hullemaks, kuniks uued jõugud olid uued jõujooned maha joonistanud. Kui kesklinna piirkonnas üldiselt tapmisi ette ei tule, siis äärelinnas (eriti communa 13), lastakse keskeltläbi 9 inimest päevas maha. Muidugi kui nüüd mõelda eilsele ööle, siis ma ei ole selle kesklinna ohutuses ka enam nii kindel. Nimelt magama minnes käis üks suuremat sorti pidu ja pillerkaar. Muusika tümpsus ja eriti hästi arenenud häälepaeltega (sh 0 muusikalise kuulmisega) noored üürgasid kaasa laulda. See pidu tundus lõputu- viimati vaatasin kella kell 3 öösel ja siis oli pidu veel täies hoos. Kuskil 4-5 paiku röökis keegi, et jookse, kõlas kaks lasku ja üks mehehääl teadvustas: "Ma lasin ta maha" (tõlkis seda mulle hommikul Küllike). Korraks mõtlesin, et kas ma oleks rohkem kaitstud, kui oma kummimadratsi alla roniks, aga sellel hetkel tundus see jube tüütu ettevõtmisena ja otsustasin edasi magada. Lõppude lõpuks on tegemist Kolumbiaga ja selliseid asju siin ikka juhtub- milleks erutuda. Jaqueline ja Küllike tundusid hommikul oluliselt rohkem häiritud olevat kui mina.
Mul oli palju eelarvamusi, enne kui siia tulin- mõned on kinnitust saanud, mõned aga ümber kukkund.
Eelarvamus nr 1- see on ull narkopesa ja pulbrit saab iga nurga pealt. Ei vasta tõele. Ma olen Tallinnas ka rohkem narkareid näind kui siin. Õigemini siin ei ole ma ühtegi näinud. Võimalik, et kui ma oleks äärelinnas kolanud, siis oleks ka näinud, aga see oleks ka viimane asi olnud, mida ma näen. Pulbrit keegi ei ole pakkunud- ka pesupulbrit mitte. Seega, kulla vennake, Sul tuleb endal pulbrit hankida. Vihjeks võin öelda, et Selveris oli viimati pesupulbril soodukas :P
Eelarvamus nr 2- see on väga religioosne maa, kus abieluvälised suhted on tabu ja pühapäeviti käib kõik see mees kirikus. Jälle panin puusse! Mehi on siin vähem kui naisi ja nendest vähestestki paljud omasooiharad. Seega ei jää ju neil vaestel naistel muud üle kui jagada ja nähtavasti meestel on mida jagada. (Vahemärkusena tahaks öelda, et Küllike pani maa valikul ikka sajaga puusse. Kuigi vähemalt ühe taksisti pea on ta suut segi ajada- lootus ei ole täitsa kadunud). Täna tutvustas Küllike mulle oma sõpru, kes üllatuslikult teatasid, et nemad ei olegi usklikud. Ja abielus nad ka ei ole ja ei kavatsegi seda teha. Lisaks sellele on Küllikese korterikaaslasest kohekohe üksikema saamas ja keegi ei pöörita siin selle peale silmi- see pidavat olema üsna tavaline. Seega võivad küll paljud usklikud olla, aga ollakse väga vabameelse ellusuhtumisega.
Eelarvamus nr 3- siin on inimesed ilusad kui muuvistaarid. Tänavapildis on valdavalt kerakujulised inimesed ja ilusaks võib pidada vaid väikest osa neist. Kui naiste hulgast veel mõned ilusad leiad, siis mehed küll mingit kriitikat ei kannata. Eile sattusime kogemata ühele moeshowle ja seda ilu sellises konsentratsioonis nähes kukkus küll karp lahti. Naised olid kui nukud ja kurvikad, mitte nagu Euroopa pesulaud-modellid. Mehed olid kõik lõhnareklaamidest välja kukkund. Kui pesu demonstreerima hakati, siis ila lahmas suunurgast juba lahinal. Selleks, et vanainimene infarkti ei saaks, tassis Küllike mind eemale.
Eelarvamus nr 4- see on ohtlik maa, kus plahvatavad pommid ja vihisevad kuulid. Nõnda see kahjuks ongi. Medellini peeti üheks kõige vägivaldsemaks linnaks maailmas. 80ndatel möllasid narkorühmitused ning elanikkonda hoiti lihtsalt hirmu all. Küllikese hispaania keele õpetaja sõnul oli see aeg, mil inimesed liikusid vaid tööle ja koju, selleks, et minimaliseerida võimalust juhusliku kuuli läbi surma saada. Kõige ohtlikumas piirkonnas- communa 13- magasid inimesed voodi all- sest nii oli suurem tõenäosus elusana ärgata. Ühes teises piirkonnas jäi kadunuks palju süütuid inimesi- ja seda tehti jälle selleks, et külvata hirmu inimestes. Peale kurikuulsa narkoparuni Pablo Escobari maha laskmist muutus olukord tegelikult veel hullemaks, kuniks uued jõugud olid uued jõujooned maha joonistanud. Kui kesklinna piirkonnas üldiselt tapmisi ette ei tule, siis äärelinnas (eriti communa 13), lastakse keskeltläbi 9 inimest päevas maha. Muidugi kui nüüd mõelda eilsele ööle, siis ma ei ole selle kesklinna ohutuses ka enam nii kindel. Nimelt magama minnes käis üks suuremat sorti pidu ja pillerkaar. Muusika tümpsus ja eriti hästi arenenud häälepaeltega (sh 0 muusikalise kuulmisega) noored üürgasid kaasa laulda. See pidu tundus lõputu- viimati vaatasin kella kell 3 öösel ja siis oli pidu veel täies hoos. Kuskil 4-5 paiku röökis keegi, et jookse, kõlas kaks lasku ja üks mehehääl teadvustas: "Ma lasin ta maha" (tõlkis seda mulle hommikul Küllike). Korraks mõtlesin, et kas ma oleks rohkem kaitstud, kui oma kummimadratsi alla roniks, aga sellel hetkel tundus see jube tüütu ettevõtmisena ja otsustasin edasi magada. Lõppude lõpuks on tegemist Kolumbiaga ja selliseid asju siin ikka juhtub- milleks erutuda. Jaqueline ja Küllike tundusid hommikul oluliselt rohkem häiritud olevat kui mina.
Saturday, June 2, 2012
Ööd on siin mustad
Kui ei oleks Küllikest olnud, siis ei oleks ma seda reisi tõenäoliselt kunagi ette võtnud. Enamus asju oleks mul viimase kuue aasta jooksul tegemata jäänud, kui ei oleks teda. Ja sellest kui suurt rolli ta mu elus mängib, sain ma aru alles siis kui ta aasta tagasi Colombiasse sõitis. Jällenägemisrõõm oli suur.
Vaatamata sellele, et ma olin väsimusest ümber kukkumas, ei suutnud me tsättimist lõpetada (aasta jagu sündmusi oli tarvis ju jagada). Kohaliku aja järgi sain magama kell 11 õhtul ja mõtlesin, et mind ei ärata ka kahuripauk üles- ma eksisin. Kohaliku aja järgi kell 6 oli uni läind- akna taga röökisid linnuräbalad kõrvulukustavalt. See on hind, mis tuleb maksta nooblis linnaosas elamise eest- ilmselgelt liiga palju rohelust.
See oli tõeline kakofoonia- kõik linnud räuskasid läbisegi ja alati leidub üks, kes teistest üle karjub- nad peaks kõik Eestisse õppereisile lendama. Kuna uni oli läind ja kohalik rahvas magas õndsat und, siis otsustasin tööd teha. Nelja tunni pärast rahunesid linnud maha ja ma sain peatäie magada. Esimene päev mööduski peamiselt lebotades. Kui Küllike kell seitse õhtul töölt jõudis, siis viis ta mu ikka korraks välja jalutama. Läksime kesklinna restoranide piirkonda õhtustama. Ma olen viimasel ajal pidanud leppima kõiksugu saiatoodetega ja lõpuks sain ma oma kauaigatsetud salati. Pärast kehakinnitamist suundusime järgmisesse restorani, kus pidi olema suur mojitode valik- minu kurvastuseks siiski alkoholivaba ei olnud. Otsustasin minna riskile ja tellisin Kilimanjaro. Serveeriti see põleval kandikul ja põlev kokteil- ma ei teadnudki, et Kilimanjaro tulemägi oleks- ma eeldasin midagi mahedat ja jäist, aga sain kuuma ja kange. Põnev oli jälgida seda melu mis ümberringi kees. Eriti massiliselt oli politseinikke. Ka narkokoerad olid reede õhtul välja pidutsema tulnud. Tundus nagu oleks mingi suuremat sorti reid käimas, aga võimalik, et pärast Bogota pommplahvatust on lihtsalt korrakaitsjate arvu duubeldatud.
Vaatamata sellele, et ma olin väsimusest ümber kukkumas, ei suutnud me tsättimist lõpetada (aasta jagu sündmusi oli tarvis ju jagada). Kohaliku aja järgi sain magama kell 11 õhtul ja mõtlesin, et mind ei ärata ka kahuripauk üles- ma eksisin. Kohaliku aja järgi kell 6 oli uni läind- akna taga röökisid linnuräbalad kõrvulukustavalt. See on hind, mis tuleb maksta nooblis linnaosas elamise eest- ilmselgelt liiga palju rohelust.
See oli tõeline kakofoonia- kõik linnud räuskasid läbisegi ja alati leidub üks, kes teistest üle karjub- nad peaks kõik Eestisse õppereisile lendama. Kuna uni oli läind ja kohalik rahvas magas õndsat und, siis otsustasin tööd teha. Nelja tunni pärast rahunesid linnud maha ja ma sain peatäie magada. Esimene päev mööduski peamiselt lebotades. Kui Küllike kell seitse õhtul töölt jõudis, siis viis ta mu ikka korraks välja jalutama. Läksime kesklinna restoranide piirkonda õhtustama. Ma olen viimasel ajal pidanud leppima kõiksugu saiatoodetega ja lõpuks sain ma oma kauaigatsetud salati. Pärast kehakinnitamist suundusime järgmisesse restorani, kus pidi olema suur mojitode valik- minu kurvastuseks siiski alkoholivaba ei olnud. Otsustasin minna riskile ja tellisin Kilimanjaro. Serveeriti see põleval kandikul ja põlev kokteil- ma ei teadnudki, et Kilimanjaro tulemägi oleks- ma eeldasin midagi mahedat ja jäist, aga sain kuuma ja kange. Põnev oli jälgida seda melu mis ümberringi kees. Eriti massiliselt oli politseinikke. Ka narkokoerad olid reede õhtul välja pidutsema tulnud. Tundus nagu oleks mingi suuremat sorti reid käimas, aga võimalik, et pärast Bogota pommplahvatust on lihtsalt korrakaitsjate arvu duubeldatud.
Friday, June 1, 2012
Teel Colombiasse
Ma pole vist kunagi nii ettevalmistamata ühelegi reisile läinud, kui sellele. Ühest küljest on süüdi töö, mis röövis kogu aja ning kui valida oli, kas magada-süüa või otsida netist infot Colombia kohta, siis enamasti valisin esimese variandi. Ja eks ma muidugi egoistlikult lootsin, et Küllike on minust palju tublim- ja ma ei pidanud eksima. Nii palju ma siiski pingutasin, et otsida ekstreemspordiga tegelemise võimalusi.
30.mai oli start- viimased ettevalmistused, viimased meeleheitlikud tööde delegeerimised ja sõit lennujaama. Vaatamata sellele, et Ülemiste rist oli kuulutatud autojuhtide suvepäevade toimumiskohaks, olid osalejad vist burksi ostma läinud, sest ristmik oli üsna hõredavõitu. Ema ja Mammi telefoni teel kaasa saadud head soovid, venna soov pulbrit saada kui tagasi tulen (jättis täpsustamata, mis pulbrit- eks ma ühe peotäie pesupulbrit vast ikka ära mahutan) ja poja ning Toomase kallistused ning oligi aeg... Lend Madridi (Helsinkis ümberistumisega) kujunes sündmustevaeseks. Kui mitte arvestada mu kõrval istuvat provvat, kes meeleheitlikult üritas jälgida mängu, mida ma Oliveri telefoniga mängisin. Jah, kole küll, aga ma võtsin oma pojalt nutitelefoni, et sellega lennukis segamatult mängida. Kodus mul seda teha ei õnnestu, sest seal teatab telefoni omanik, et nüüd on Olli kord. Vahepeal see provva lausa hingas mulle kõrva ja palju vist ei puudunud sellest, et ta oleks samuti karjatanud, et nüüd on tema kord. Õnneks seda siiski ei juhtunud.
Hotelli jõudes kõht korises ja ainuke, mis mind huvitas oli söök ja internet- just selles järjestuses. Restoranis aga istus bussitäis japse ja ma otsustasin oma eelistuste järekorras korrektuure teha. Kümne eurine veniv internet käes suundusin tuppa ning üritasin oma mõrudat meelt Karukese batoonikeste ja Coca Colaga alla loputada. Hiljem restorani suundudes põrkasin kokku check in'i tegeva klassiekskursiooniga. Kaks ekskursiooni hommikusöögilauas- hommik tõotas kujuneda ellujäämiskursuseks...
Selleks ajaks kui Triin hommikusöögilauda jõudis, oli hävitustöö juba hoos. Kõigepealt ründasid japsid hommikusööki nagu pasknäärid, millele andis väärilise vastulöögi klassiekskursioonil olevad varblased. Lollile eestlasele, kes saab ka kirikus peksa, jäi klaas mahla. Hea, et niigi läits'.
Lennujaamas selgus, et Avianca lendu Medellini ei eksisteerigi. Sellel kellaajal lendab Avianca Bogotasse- nii, et võta või jäta. Mõtlesin siis võtta- eks siis vaatab, kuidas edasi saab. Check in'i järjekord oli muljetavaldav ja venis nagu tatt, sest igal korralikul reisijal oli 3-5 suurt kohvrit, mida siis lennule tsekiti. Tundus, et ma olen ainuke turist, ülejäänud emigreerusid hispaaniast. Check in'is siiski selgus, et lennuk läheb Medellini. Kergendus oli suur.
Et oma väravasse saada, oli tarvis osa maast rongiga läbida- päris põnev... Lennukis oli mu istekoht superlux- kohe 1. klassi taga, kus on ekstrasuur jalgaderuum. Kõrval istus kleenuke naisterahvas. Ruumi rohkem kui rubla eest! Lennuki startides lõi pinginaaber risti ette- lootsin, et ehk see püha kaitse laieneb ka minule. 11-tunnine lennureis läks lennates:) Kõik tundus kuidagi liiga ideaalne olevat...
Kohale jõudes kamandati meid uuesti istuma- nii palju ma sain aru, et midagi on tegemist politseiga. Lennukisse murdis sisse 10 hambuni relvastatud politseiniku ja üks fotokaga filmiv tegelane. Järsku napsati kaks meest kaasa ja kogu punt suundus võidurõõmsalt väljapääsu poole. Kui kõrvalolev naisterahvas oli ilmselgelt häiritud ja küsis minu!!! käest, et mis toimub, siis sain aru, et tegemist pole tavapärase "tervituskomiteega". Eks ta natuke imelik ole jah, et leidub inimesi, kes puid (loe: narkotsi) metsa (loe: Colombiasse) tassiks. Pärast siiski selgus, et need kaks "kriminaali" olid suitsetanud lennukis. Päris võimas jõudemonstratsioon- huvitav, kuidas nad siis veel käituvad kui tegemist päris kriminaalidega.
Tänane päev jäeti mind koduaresti, et saaks aklimatiseeruda ja ei läheks kohe linna peale lollusi tegema.
30.mai oli start- viimased ettevalmistused, viimased meeleheitlikud tööde delegeerimised ja sõit lennujaama. Vaatamata sellele, et Ülemiste rist oli kuulutatud autojuhtide suvepäevade toimumiskohaks, olid osalejad vist burksi ostma läinud, sest ristmik oli üsna hõredavõitu. Ema ja Mammi telefoni teel kaasa saadud head soovid, venna soov pulbrit saada kui tagasi tulen (jättis täpsustamata, mis pulbrit- eks ma ühe peotäie pesupulbrit vast ikka ära mahutan) ja poja ning Toomase kallistused ning oligi aeg... Lend Madridi (Helsinkis ümberistumisega) kujunes sündmustevaeseks. Kui mitte arvestada mu kõrval istuvat provvat, kes meeleheitlikult üritas jälgida mängu, mida ma Oliveri telefoniga mängisin. Jah, kole küll, aga ma võtsin oma pojalt nutitelefoni, et sellega lennukis segamatult mängida. Kodus mul seda teha ei õnnestu, sest seal teatab telefoni omanik, et nüüd on Olli kord. Vahepeal see provva lausa hingas mulle kõrva ja palju vist ei puudunud sellest, et ta oleks samuti karjatanud, et nüüd on tema kord. Õnneks seda siiski ei juhtunud.
Hotelli jõudes kõht korises ja ainuke, mis mind huvitas oli söök ja internet- just selles järjestuses. Restoranis aga istus bussitäis japse ja ma otsustasin oma eelistuste järekorras korrektuure teha. Kümne eurine veniv internet käes suundusin tuppa ning üritasin oma mõrudat meelt Karukese batoonikeste ja Coca Colaga alla loputada. Hiljem restorani suundudes põrkasin kokku check in'i tegeva klassiekskursiooniga. Kaks ekskursiooni hommikusöögilauas- hommik tõotas kujuneda ellujäämiskursuseks...
Selleks ajaks kui Triin hommikusöögilauda jõudis, oli hävitustöö juba hoos. Kõigepealt ründasid japsid hommikusööki nagu pasknäärid, millele andis väärilise vastulöögi klassiekskursioonil olevad varblased. Lollile eestlasele, kes saab ka kirikus peksa, jäi klaas mahla. Hea, et niigi läits'.
Lennujaamas selgus, et Avianca lendu Medellini ei eksisteerigi. Sellel kellaajal lendab Avianca Bogotasse- nii, et võta või jäta. Mõtlesin siis võtta- eks siis vaatab, kuidas edasi saab. Check in'i järjekord oli muljetavaldav ja venis nagu tatt, sest igal korralikul reisijal oli 3-5 suurt kohvrit, mida siis lennule tsekiti. Tundus, et ma olen ainuke turist, ülejäänud emigreerusid hispaaniast. Check in'is siiski selgus, et lennuk läheb Medellini. Kergendus oli suur.
Et oma väravasse saada, oli tarvis osa maast rongiga läbida- päris põnev... Lennukis oli mu istekoht superlux- kohe 1. klassi taga, kus on ekstrasuur jalgaderuum. Kõrval istus kleenuke naisterahvas. Ruumi rohkem kui rubla eest! Lennuki startides lõi pinginaaber risti ette- lootsin, et ehk see püha kaitse laieneb ka minule. 11-tunnine lennureis läks lennates:) Kõik tundus kuidagi liiga ideaalne olevat...
Kohale jõudes kamandati meid uuesti istuma- nii palju ma sain aru, et midagi on tegemist politseiga. Lennukisse murdis sisse 10 hambuni relvastatud politseiniku ja üks fotokaga filmiv tegelane. Järsku napsati kaks meest kaasa ja kogu punt suundus võidurõõmsalt väljapääsu poole. Kui kõrvalolev naisterahvas oli ilmselgelt häiritud ja küsis minu!!! käest, et mis toimub, siis sain aru, et tegemist pole tavapärase "tervituskomiteega". Eks ta natuke imelik ole jah, et leidub inimesi, kes puid (loe: narkotsi) metsa (loe: Colombiasse) tassiks. Pärast siiski selgus, et need kaks "kriminaali" olid suitsetanud lennukis. Päris võimas jõudemonstratsioon- huvitav, kuidas nad siis veel käituvad kui tegemist päris kriminaalidega.
Tänane päev jäeti mind koduaresti, et saaks aklimatiseeruda ja ei läheks kohe linna peale lollusi tegema.
Subscribe to:
Posts (Atom)