Õhtune Salento läbi Küllikese objektiivi
Peamiselt käsitööpoodides saigi aega parajaks tehtud kuniks järgmine villis pidi Valle de Cocorasse väljuma. Valle de Cocorasse väljuvad villised hommikuti 6.30, 9.30 ja 11.30 ja pilet on 3000 COPi (1,30EURi). Neid villiseid seisis seal rivis oma kümmekond. Kui aeg küps, sättisime end minekule.
Ühe villise ümber oli kogunenud posu inimesi. Kuna väljumiseni oli aega rohkem kui 15 minutit otsustasime osta ühe värske mahla. Sel ajal kui minu mango-lulu mahla valmistati otsustas Küllike minna lähemalt uurima seda villise asja. Minu mahl oli just valmis saanud kui nägin Küllikest nõudlikul moel edasi-tagasi sebivat. Mingi hetk pani ta mahla käest- nähtavasti ei paistnud ta piisavalt autoritaarne välja ja kukkus midagi seletama. Lõpuks kamandas ka mind villise juurde ja pool minu ülimaitsvast mahlast jäigi joomata. Selgus, et villis, millesse me arvasime mahtuvat 4 reisijat, on puupüsti täis. Tegelikkuses pidigi sinna mahtuma 14!!! reisijat+ igasugu träni, mis villise katusele laaditi
Kui kohale jõudsime, siis tegi Küllike kaupa kohalike kauboidega ja rentisime endile hobused koos giidiga, et minna mägedesse. Algne plaan oli minna 1,5 tunni kaugusele kose juurde. Käed said löödud 50 000 COPi peale. Me olime isegi kauboi kübarad soetanud selleks, et hobustele muljet avaldada. Mulle tundus, et minu hobune üritas kõiksugu alatuid võtteid kasutada, et mind seljast maha raputada. Näiteks möödus ta hästi okastraataia lähedalt või siis läks madalate puuokste alt. Mingil hetkel vist siiski taipas, et ma olen kui vihaleht perse küljes ja parem panustab kiiresti sihtkohta jõudmisesse. Ma olen küll lapsena käinud ratsutamistrennis, aga üks asi on koplis jalutada ja teine asi ronida mäest üles. Kui kose juurde oli jõutud, siis sai kiire ümberarvestus tehtud, sest ajaliselt ei oleks me muidu jõudnud tagasi viimase villise väljumisele. Leppisime kokku, et liigume hobustega edasi ja tuleme oma kondimootoriga alla (muidugi pidime kukrut veel lisa 25000 COPi võrra kergendama). See poolteist tundi ratsutamist oli köömes selle viimase poole tunni kõrval. Rada oli oluliselt raskem- tõusud ja langused olid järsud, väga palju oli jões sumpamist. Muideks giidil hobust ei olnud- tema läbis kogu raja jalgsi. Raja kõige ärevam hetk oli siis, kui ees oli väga järsk langus, kust hobune põhimõtteliselt libistas end külg ees alla- seal võttis küll junni jahedaks. Kui Küllike sai õpetussõnad kaasa kuidas hobuse seljas püsida, siis mina pidin loomulikust intelligentsist hakkama saama, sest hetk oli ärev ja hobused liikusid kiiresti, seega ei olnud Küllikesel aega tõlkida. Igatahes jõudsime me elusalt alla. Ja endiselt hobuste seljas. Giid kiitis meid, et me nii tublid oleme- kolumbia naised pidid ikka karjuma ja nutma seal.
Ühel ristmikul jagas giid õpetussõnu, kuidas tagasi külla jõuda. Tundus, et minu hobune ei olnud huvitatud sellest tsitttsätist ja tahtis kiiresti finišisse jõuda ning pani kadjama jättes giidi ja Küllikese kaugele maha. Ei aidanud mu brrrrr-itamised ega rakmetest kiskumised. Tundus, et see andis aga hoogu hoopis juurde. Äkki Ja ei tahtnud ka väga hobusega kakelda, sest ta on ikkagi suurem ja hammustab ka kindlasti valusasti. Mingil hetkel kaalusin ma ka maha hüppamist, aga kuna seal oli raske leida pehmemat ja tasast pinnast, siis tundus hobuse selga jäämine siiski mõistlikum tegu. Õnneks märkasin ma peagi parkivaid hobuseid ja hingasin kergendatult, ka hobune tundus rõõmustavat- lõppude-lõpuks saab sellest suurest koormast lahti. Mõne aja pärast jõudis ka Küllike kohale ja tema kannul hingeldav giid. Ühesõnaga me ei ajanud mitte hobuseid surnuks vaid giidi. Loodetavasti kompenseeris tema vaeva tipp mis me andsime.
Sealt edasi suundusime me jalgsi Aicamesse, mis on koolibride söötmiskoht. Sissepääs oli 3 000 COPi mille eest sai ka joogi. Kui päris aus olla, siis midagi erilist see ei olnud, sest koolibrisid olime me niisamagi ringi lendamas näinud ja meie hotellis rippusid ka need sööginõud. Vihma tibas- õigemini kuna me olime pilve sees, siis on raske selle kohta "tibamine" öelda. Sealt tagasi pidi olema pooleteist tunni tee. Selleks, et külla tagasi jõuda, pidime me ronima 200 meetrit ülespoole, mööda võrdlemisi järsku mäekülge.
Tee alguses oli suletud värav ja värava taha jõudes oli meil vastas 3 eeslit või õigemini muula- ehk siis kokku oli meid 5 eeslit, kes juhmil pilgul üksteist vahtisid. Õnneks jõudis üsna pea ka eeslite omanik (nende kolme esimese) koos koeraga ning asus liiklust reguleerima. See oli üks nägus, pikk kolumbialane ilusa naeratusega- nüüd ma tean, kus need ilusad kolumbia mehed elavad-raskesti ligipääsetavates mägedes. Kui mägilane koos koera ja kolme eesliga oli mäekuru taha kadunud, siis asusime mäest üles rühkima. See oli üks ränk tõus. Mingi hetk oli tunne, et kogu veri on lahkunud mu peast ja tahaks vaid oksendada. Lõpus ma venisin juba kui tatt sinna tipu poole. Aga ma jõudsin pärale ja see oli seda väärt. La Montania on 2850m üle merepinna. Meil oli poolteist tundi, et jõuda alla külla, kust kell viis õhtul pidi väljuma viimane villis Salentosse. Kuidagi väga sarnane stsenaarium Tenerife piraatide külast laskumisega mere äärde. Lootsin vaid, et see ei lõpe mäest alla jooksmisega, jalas vaid üks jalanõu.
Vaated olid võrratud ja muidugi möödus suur osa ajast pildistades.
Ja kui Küllike juba pildistama kukub, siis on raske teda peatada. Mingil hetkel liitus meiega ka üks hobune- ju keegi arvas, et me vajame turvameest. Nõnda me siis kolmekesi allapoole laskusime ja ikka pilte tehes. Mõne aja pärast läks hobune oma hobuse asju ajama ja meil tuli omapäi jätkata.
Korraks ristusid me teed ka noorpulliga- kuna ma aga kaugelt paistan välja nagu oleks maalt ja mannerguga, siis pidas ta targemaks taanduda.
pulli tegemas
Mulle tundus, et me hakkame vaikselt hiljaks jääma. Kui Küllike kellaaega küsis, siis luiskasin aja 10 minutit hilisemaks. See aga ei morjendanud teda sugugi, sest küla ju paistis. Mägedes ei ole aga miski nii lihtne ja üks-ühele ning kui me nägime millise ringi me peame tegema selleks, et külla saada, siis vajus Küllike näost ära ja tõdes, et me ei jõua mingi nipiga õigeks ajaks külla. Siiski otsustasime, et anname endast kõik ning hakkasime päkkade välkudes mäest alla kihutama- ja nagu ikka- sai ka paar pilti jooksu pealt tehtud. Me jõudsime külla 5 minutit enne 5. Ja alles siis kui olime saanud natuke hinge tõmmata, tunnistasin Küllikesele, et tegelikult ma tüssasin teda ja meil on 5 minutit väljumiseni. Õnneks oli ta liiga väsinud, et vägivalda tarvitada.
Kui me Salentosse jõudsime, otsustasime keha kinnitada. Meil soovitati proovida kohalikku delikatessi-truchat. See peaks olema jõeforell. Küsisime kohalike käest, kust võime kõige paremat truchat saada ja meid juhatati ühe memmekese juurde. See oli tõesti maitsev. Pärast seda me suundusime oma tuhandeid luftitama. Saak oli muljetavaldav. Väga kahju oli, et me pidime sellest väikesest armsast linnaksesest lahkuma. Kui keegi peaks sinnakanti sattuma, siis kindlasti üürige selle linna lähedusse omale öömaja- hoiate kokku aega ja raha (nii transpordi, majutuse kui ka söögi pealt). Ja kindlasti on mõnus ööelu selles armsas linnas.
Järgmiseks päevaks oli meil tellitud massaaž. Hommikul oli olemine küll kui puuhobusel ja seda massaaži sai väga oodatud. Enne seda käisime aga ka kohviistanduses tuuril. Kuna mina espanioli ei habla ja Küllikesel ka nii spetsiifilist sõnavara pole, siis jäi see kõik väga kaugeks- veel üks põhjus valida ööbimiskohaks Trip.ee-s kiidetud inglise vanahärra peetav istandus. Ka massaažis tuli meil pettuda- see oli pigeb õli sisse hõõrumine- ja ka see ei tulnud kõige paremini välja, sest lahkusin sealt õlist tilkudes. Ülejäänud aja tsillisime niisama. Sai ka päevitatud ning bassein ja mullivann said ka sisseõnnistatud. Kuna basseini jõudsime me alles kell 10 õhtul, siis tuli seda nahkhiirega jagada, kes oli tulnud pühaõhtu söömaajale (selgituseks: bassein oli vagustatud ja see meelitas ligi kõiksugu rasvaseid mutukaid ja putukaid- meid nende hulgas). Hommikul ootas ees sõit Bogotasse.
No comments:
Post a Comment