Ma pole vist kunagi nii ettevalmistamata ühelegi reisile läinud, kui sellele. Ühest küljest on süüdi töö, mis röövis kogu aja ning kui valida oli, kas magada-süüa või otsida netist infot Colombia kohta, siis enamasti valisin esimese variandi. Ja eks ma muidugi egoistlikult lootsin, et Küllike on minust palju tublim- ja ma ei pidanud eksima. Nii palju ma siiski pingutasin, et otsida ekstreemspordiga tegelemise võimalusi.
30.mai oli start- viimased ettevalmistused, viimased meeleheitlikud tööde delegeerimised ja sõit lennujaama. Vaatamata sellele, et Ülemiste rist oli kuulutatud autojuhtide suvepäevade toimumiskohaks, olid osalejad vist burksi ostma läinud, sest ristmik oli üsna hõredavõitu. Ema ja Mammi telefoni teel kaasa saadud head soovid, venna soov pulbrit saada kui tagasi tulen (jättis täpsustamata, mis pulbrit- eks ma ühe peotäie pesupulbrit vast ikka ära mahutan) ja poja ning Toomase kallistused ning oligi aeg... Lend Madridi (Helsinkis ümberistumisega) kujunes sündmustevaeseks. Kui mitte arvestada mu kõrval istuvat provvat, kes meeleheitlikult üritas jälgida mängu, mida ma Oliveri telefoniga mängisin. Jah, kole küll, aga ma võtsin oma pojalt nutitelefoni, et sellega lennukis segamatult mängida. Kodus mul seda teha ei õnnestu, sest seal teatab telefoni omanik, et nüüd on Olli kord. Vahepeal see provva lausa hingas mulle kõrva ja palju vist ei puudunud sellest, et ta oleks samuti karjatanud, et nüüd on tema kord. Õnneks seda siiski ei juhtunud.
Hotelli jõudes kõht korises ja ainuke, mis mind huvitas oli söök ja internet- just selles järjestuses. Restoranis aga istus bussitäis japse ja ma otsustasin oma eelistuste järekorras korrektuure teha. Kümne eurine veniv internet käes suundusin tuppa ning üritasin oma mõrudat meelt Karukese batoonikeste ja Coca Colaga alla loputada. Hiljem restorani suundudes põrkasin kokku check in'i tegeva klassiekskursiooniga. Kaks ekskursiooni hommikusöögilauas- hommik tõotas kujuneda ellujäämiskursuseks...
Selleks ajaks kui Triin hommikusöögilauda jõudis, oli hävitustöö juba hoos. Kõigepealt ründasid japsid hommikusööki nagu pasknäärid, millele andis väärilise vastulöögi klassiekskursioonil olevad varblased. Lollile eestlasele, kes saab ka kirikus peksa, jäi klaas mahla. Hea, et niigi läits'.
Lennujaamas selgus, et Avianca lendu Medellini ei eksisteerigi. Sellel kellaajal lendab Avianca Bogotasse- nii, et võta või jäta. Mõtlesin siis võtta- eks siis vaatab, kuidas edasi saab. Check in'i järjekord oli muljetavaldav ja venis nagu tatt, sest igal korralikul reisijal oli 3-5 suurt kohvrit, mida siis lennule tsekiti. Tundus, et ma olen ainuke turist, ülejäänud emigreerusid hispaaniast. Check in'is siiski selgus, et lennuk läheb Medellini. Kergendus oli suur.
Et oma väravasse saada, oli tarvis osa maast rongiga läbida- päris põnev... Lennukis oli mu istekoht superlux- kohe 1. klassi taga, kus on ekstrasuur jalgaderuum. Kõrval istus kleenuke naisterahvas. Ruumi rohkem kui rubla eest! Lennuki startides lõi pinginaaber risti ette- lootsin, et ehk see püha kaitse laieneb ka minule. 11-tunnine lennureis läks lennates:) Kõik tundus kuidagi liiga ideaalne olevat...
Kohale jõudes kamandati meid uuesti istuma- nii palju ma sain aru, et midagi on tegemist politseiga. Lennukisse murdis sisse 10 hambuni relvastatud politseiniku ja üks fotokaga filmiv tegelane. Järsku napsati kaks meest kaasa ja kogu punt suundus võidurõõmsalt väljapääsu poole. Kui kõrvalolev naisterahvas oli ilmselgelt häiritud ja küsis minu!!! käest, et mis toimub, siis sain aru, et tegemist pole tavapärase "tervituskomiteega". Eks ta natuke imelik ole jah, et leidub inimesi, kes puid (loe: narkotsi) metsa (loe: Colombiasse) tassiks. Pärast siiski selgus, et need kaks "kriminaali" olid suitsetanud lennukis. Päris võimas jõudemonstratsioon- huvitav, kuidas nad siis veel käituvad kui tegemist päris kriminaalidega.
Tänane päev jäeti mind koduaresti, et saaks aklimatiseeruda ja ei läheks kohe linna peale lollusi tegema.
No comments:
Post a Comment