Eile viis Rafa mu ühistranspordiga sõitma. Eesmärk oli proovida ära metrocable- mis sarnaneb suusakuurortites nähtud tõstukitega. See on põhimõtteliselt ainuke ühendus all-linna ja mööda mäenõlvu üles roomava eeslinna vahel. Kui algselt oli eesmärk parandada ühendust eeslinnade ja kesklinna vahel, siis tänasel päeval on see ka populaarne turistie seas. Tänu sellele ühendusele nägin siis lähedalt ka selle kurikuulsa Kommuun 13 ära.
Kommuun 13 altvaates
Arhidektuuri meistriteos (Kommuun 13)
Tõsi, jaamast välja me ei läinud, sest Rafa sõnul ei ole kuuli kerre saamiseks väga palju rohkem vaja kui et sa oled võõras või et nägu ei meeldi. Käisin ka ühes teises eeslinnas ja tundub, et see kommuun 13 on ka natuke rohkem arenenud. Väga sellised nõiajalgadel kõikuvaid hurtsikuid
ei kohanud nagu esimeses eeslinnas ja kõikjal on suured plakatid, mis siis metrokaabli-reisijaid kõnetama peaks (näiteks üks rõhus tolerantsusele).
Katusematerjaliks kõlbab siinmail kõik- alustades ämmamoori vuplitest ja lõpetades reklaampostritega. Selleks äikesetormid, mis siin on eriti mahlakad, seda vähestki minema ei tassiks, siis on katusematerjal tellistega fikseeritud.
When the good times roll
Ja ka kommuun 13 asuv üks koolimajadest õnnestus pildile saada. Vaadates kui vähe aknaid sel hoonel on- ja needki trellitatud, siis sarnaneb see pigem vanglale küll aga jälle praktilise poole pealt: mida vähem aknaid, seda vähem juhuslikke kuule sisse lendab.
Päev oli igati vahva! Rafaga, kes on kunstnik, sai muljetatud kohaliku elu-olu üle, tema mineviku, kust ei puudund pidu, naised ja narkots ning sõjaväeteenistusest dzunglis võitlemas FARCiga, lootusest ja unistustest. Sõjaväeteenistus kestab siin aasta kuni poolteist.
Inimesed on siin tegelikult väga abivalmid ja sõbralikud. Ja viisakad on nad ka- nii kui toast välja astud, siis kõik muudkui teretavad ja lahkudes soovitakse kena päeva. Isa küll arvas, et nad on viisakad sellepärast, et kardavad mind- olen neist enamusest ju peajagu suurem. Võib-olla sellepärast avanesid ka kõik väravad kui pühapäeva hommikul kodu poole lonkisime. Kaks meeter seitsmekümne kuue sentimeetri pikkust tsikki võib ikka hirmus vaateplt olla küll nende jaoks...
Enne kojutulekut sai ostetud ka bussipiletid Armeniasse- Zona Cafeteriasse. Kohviistanduste piirkond. Peale tänast saavad sissekanded olema kaootilisemad, sest sõltun avalikest internetipunktidest. Küllike sai kõne ka San Gilist, kus teatati, et meie toareserveering on olemas ja praegu on parim aeg raftimiseks, sest vesi on kõrge. Jeeeeeee- puhkus algab!
No comments:
Post a Comment