Pühapäev maal

Jala siin ei liiguta. mitte sellepärast, et siin kõnniteid pole nagu USAs vaid sellepärast, et taoline liikumisviis on ohtlik. Sa kas omad autot või kulged taksoga. Vaesem seltskond siis ühistranspordiga. Keskmine taksoarve on siin 3EURi ringis. Et inimesed kõndimist päris ära ei unustaks sulgeb linn kord nädalas (pühapäeval) ühe poole ühest suurest magistraalist ning seal on võimalik siis kõndida, joosta või rattaga sõita.

Varahommikust pärastlõunani. Ma ei ole kunagi eriline kepitaja ja jooksja olnud- tundub kuidagi nüristav tegevus- aga siin olin ma nõus seda tegema, sest siiani olen linna näinud vaid läbi autoakna. Teeäär oli palistatud puuviljade, värske mahla ja muu nänniga. Ka meie lõpetasime oma pooleteistunnise rännaku värskelt pressitud mandariinimahlaga. Mmmmm.
Kodus hüppasime kiirelt dušši alt läbi ja oligi aeg Küllikese sõpradega linnast välja põrutada. Kel vähegi võimalust, laseb nädalavahetuseti suurlinnast jalga- ümberkaudsetesse väikestesse linnakestesse ja küladesse. Igal linnal ja külal on oma spetsialiteet- meie käisime ühes külas (San Antonio de Pereira), mis on tuntud oma maiustuste poolest. Ka käsitööd saab sealt osta. Kõigepealt saigi külaväljakul käsitööga tutvutud. Ostsin endale ühe väga vinge musta kiviga hõbedast kaelakee (13EURi kuskil läks maksma). Patty ja Rafa, Küllikese sübrad, võtsid oma südameasjaks mulle kohalikku kööki tutvustada. Mul lubati vailda vaid, mis puuvilja värskelt pressitud mahla ma soovin. See taldrikutäis sööki, mis mulle ette rändas, oli nii suur, et ennemuistsel aal oleks terve 10-pealine perekond sellest söönuks saand. Seal oli suur tükk grillitud loomaliha, suur tükk seakamarat, riis, friikad, praemuna, õlis küpsetatud jahubanaan, suur hunnik ubasid ja arepa (Kolumbia maisileib). Friikad olid siis ainukesed, mis ei ole rahvussöök ja see lubati mul alles jätta- õlis küpsetatud seakamar ei läind ka mul ei pikku ega laiupidi sisse. Muu suutsin enam vähem äralahendada. Tunne oli, et lähima nädala jooksul ma tankimist ei vaja. Õnneks ei läinud allesjäänud söök raisku vaid leidis tänuliku kõhu kuhu maanduda ühe kohaliku pudukaupmehe juures.
Kohalike kaupmeeste juures meeldib mulle see, et nad ei roni sulle sülle ja suhu vaid aktsepteerivad kui sa ei ole huvitet'.

Enne kui tagasi hakkasime sõitma hüppasime läbi ka Maiustuste Majast- seal oli siis kõikvõimalikke kooke. Valisime igaüks omale koogitüki välja ja oligi aeg tagasiteele asuda. Poolel teel tegime peatuse, et kaks liitrit maasikaid osta, mida kodus nosida.

Pole küll nii mesimagusad kui Eesti omad, aga sõja ajal käib küll.

Enne kui linna jõudsime tegime ka väikese peatuse järve ääres, et oma kaasaostetud maiustused pintslisse pista.
Elu on lill- eriti kui ta veeretab sulle ette toredaid inimesi ja elamusi.