Tahan jagada teiega nüüd seda tükikest Medellini, mida olen suutnud sisse ahmida viimaste päevade jooksul. Medellin on selline armas väike linnake, mis koosneb 16 comunast (linnajaost) ja elanikke on siin umbes 3,5 miljoni ringis. Keskmine temperatuur on siin aasta läbi 22 kraadi. Hetkel on asi keskmisest kaugel ja temperatuur kõigub seal 30 ringis. Erinevalt Eesti 30 kraadist on see meeldivalt soe. Medellin on umbes 1500 m merepinnast kõrgemal. Lennujaam, kuhu ma maandusin (lennuki kaasabil seekord), asub natuke kõrgemal kui 2500 m. Kui nüüd reisikindlustuse peene kirjaga tutvuda, kus jalutuskäigud ülevalpool 2500 m loetakse ekstreemspordiks, mida kindlustus ei kata. Sellele ma siis ei mõelnud, kui lennujaamas ringi kondasin. Äkki oleks mingile teisele liikumisvormile mõtlema? Näiteks roomamisele? Kas roomamine 2500 meetri kõrgusel on ka ekstreemsport? Huvitav, kuidas selletaolisesse kulgemisse narkokoerad ja tolliamtnikud suhtunud oleks? Asi ei ole mitte ainult lennujaamas- jube raske on siin alla 2500 meetrit olla. Näiteks Bogota on üle 2600 meetri merepinnast- seal ei piisa isegi roomamisest.
Mul oli palju eelarvamusi, enne kui siia tulin- mõned on kinnitust saanud, mõned aga ümber kukkund.
Eelarvamus nr 1- see on ull narkopesa ja pulbrit saab iga nurga pealt. Ei vasta tõele. Ma olen Tallinnas ka rohkem narkareid näind kui siin. Õigemini siin ei ole ma ühtegi näinud. Võimalik, et kui ma oleks äärelinnas kolanud, siis oleks ka näinud, aga see oleks ka viimane asi olnud, mida ma näen. Pulbrit keegi ei ole pakkunud- ka pesupulbrit mitte. Seega, kulla vennake, Sul tuleb endal pulbrit hankida. Vihjeks võin öelda, et Selveris oli viimati pesupulbril soodukas :P
Eelarvamus nr 2- see on väga religioosne maa, kus abieluvälised suhted on tabu ja pühapäeviti käib kõik see mees kirikus. Jälle panin puusse! Mehi on siin vähem kui naisi ja nendest vähestestki paljud omasooiharad. Seega ei jää ju neil vaestel naistel muud üle kui jagada ja nähtavasti meestel on mida jagada. (Vahemärkusena tahaks öelda, et Küllike pani maa valikul ikka sajaga puusse. Kuigi vähemalt ühe taksisti pea on ta suut segi ajada- lootus ei ole täitsa kadunud). Täna tutvustas Küllike mulle oma sõpru, kes üllatuslikult teatasid, et nemad ei olegi usklikud. Ja abielus nad ka ei ole ja ei kavatsegi seda teha. Lisaks sellele on Küllikese korterikaaslasest kohekohe üksikema saamas ja keegi ei pöörita siin selle peale silmi- see pidavat olema üsna tavaline. Seega võivad küll paljud usklikud olla, aga ollakse väga vabameelse ellusuhtumisega.
Eelarvamus nr 3- siin on inimesed ilusad kui muuvistaarid. Tänavapildis on valdavalt kerakujulised inimesed ja ilusaks võib pidada vaid väikest osa neist. Kui naiste hulgast veel mõned ilusad leiad, siis mehed küll mingit kriitikat ei kannata. Eile sattusime kogemata ühele moeshowle ja seda ilu sellises konsentratsioonis nähes kukkus küll karp lahti. Naised olid kui nukud ja kurvikad, mitte nagu Euroopa pesulaud-modellid. Mehed olid kõik lõhnareklaamidest välja kukkund. Kui pesu demonstreerima hakati, siis ila lahmas suunurgast juba lahinal. Selleks, et vanainimene infarkti ei saaks, tassis Küllike mind eemale.
Eelarvamus nr 4- see on ohtlik maa, kus plahvatavad pommid ja vihisevad kuulid. Nõnda see kahjuks ongi. Medellini peeti üheks kõige vägivaldsemaks linnaks maailmas. 80ndatel möllasid narkorühmitused ning elanikkonda hoiti lihtsalt hirmu all. Küllikese hispaania keele õpetaja sõnul oli see aeg, mil inimesed liikusid vaid tööle ja koju, selleks, et minimaliseerida võimalust juhusliku kuuli läbi surma saada. Kõige ohtlikumas piirkonnas- communa 13- magasid inimesed voodi all- sest nii oli suurem tõenäosus elusana ärgata. Ühes teises piirkonnas jäi kadunuks palju süütuid inimesi- ja seda tehti jälle selleks, et külvata hirmu inimestes. Peale kurikuulsa narkoparuni Pablo Escobari maha laskmist muutus olukord tegelikult veel hullemaks, kuniks uued jõugud olid uued jõujooned maha joonistanud. Kui kesklinna piirkonnas üldiselt tapmisi ette ei tule, siis äärelinnas (eriti communa 13), lastakse keskeltläbi 9 inimest päevas maha. Muidugi kui nüüd mõelda eilsele ööle, siis ma ei ole selle kesklinna ohutuses ka enam nii kindel. Nimelt magama minnes käis üks suuremat sorti pidu ja pillerkaar. Muusika tümpsus ja eriti hästi arenenud häälepaeltega (sh 0 muusikalise kuulmisega) noored üürgasid kaasa laulda. See pidu tundus lõputu- viimati vaatasin kella kell 3 öösel ja siis oli pidu veel täies hoos. Kuskil 4-5 paiku röökis keegi, et jookse, kõlas kaks lasku ja üks mehehääl teadvustas: "Ma lasin ta maha" (tõlkis seda mulle hommikul Küllike). Korraks mõtlesin, et kas ma oleks rohkem kaitstud, kui oma kummimadratsi alla roniks, aga sellel hetkel tundus see jube tüütu ettevõtmisena ja otsustasin edasi magada. Lõppude lõpuks on tegemist Kolumbiaga ja selliseid asju siin ikka juhtub- milleks erutuda. Jaqueline ja Küllike tundusid hommikul oluliselt rohkem häiritud olevat kui mina.
No comments:
Post a Comment