Ööd on siin mustad

Kui ei oleks Küllikest olnud, siis ei oleks ma seda reisi tõenäoliselt kunagi ette võtnud. Enamus asju oleks mul viimase kuue aasta jooksul tegemata jäänud, kui ei oleks teda. Ja sellest kui suurt rolli ta mu elus mängib, sain ma aru alles siis kui ta aasta tagasi Colombiasse sõitis. Jällenägemisrõõm oli suur.
Vaatamata sellele, et ma olin väsimusest ümber kukkumas, ei suutnud me tsättimist lõpetada (aasta jagu sündmusi oli tarvis ju jagada). Kohaliku aja järgi sain magama kell 11 õhtul ja mõtlesin, et mind ei ärata ka kahuripauk üles- ma eksisin. Kohaliku aja järgi kell 6 oli uni läind- akna taga röökisid linnuräbalad kõrvulukustavalt. See on hind, mis tuleb maksta nooblis linnaosas elamise eest- ilmselgelt liiga palju rohelust.

See oli tõeline kakofoonia- kõik linnud räuskasid läbisegi ja alati leidub üks, kes teistest üle karjub- nad peaks kõik Eestisse õppereisile lendama. Kuna uni oli läind ja kohalik rahvas magas õndsat und, siis otsustasin tööd teha. Nelja tunni pärast rahunesid linnud maha ja ma sain peatäie magada. Esimene päev mööduski peamiselt lebotades. Kui Küllike kell seitse õhtul töölt jõudis, siis viis ta mu ikka korraks välja jalutama. Läksime kesklinna restoranide piirkonda õhtustama. Ma olen viimasel ajal pidanud leppima kõiksugu saiatoodetega ja lõpuks sain ma oma kauaigatsetud salati. Pärast kehakinnitamist suundusime järgmisesse restorani, kus pidi olema suur mojitode valik- minu kurvastuseks siiski alkoholivaba ei olnud. Otsustasin minna riskile ja tellisin Kilimanjaro. Serveeriti see põleval kandikul ja põlev kokteil- ma ei teadnudki, et Kilimanjaro tulemägi oleks- ma eeldasin midagi mahedat ja jäist, aga sain kuuma ja kange. Põnev oli jälgida seda melu mis ümberringi kees. Eriti massiliselt oli politseinikke. Ka narkokoerad olid reede õhtul välja pidutsema tulnud. Tundus nagu oleks mingi suuremat sorti reid käimas, aga võimalik, et pärast Bogota pommplahvatust on lihtsalt korrakaitsjate arvu duubeldatud.